Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad/4
4.
Kodu poole minnes oliwad Maidu jalgadel tiiwad.
Õnnelik süda sundis teda kiireste käima, ja nüüd polnud tal enam waja inimesi karta, ei mõisa-sundijaid ega wallatalitajaid; ta wõis kõige suuremad ja otsemad teed walida.
Tuleb keegi kimbutama, wõtad suure pitseriga kirja põuest, ja keegi ei julge sinusse puutuda.
Jälle wiis tee teda paljudest mõisatest, küladest, kõrtsidest mööda. Ka kolme wõerast kirikut nägi ta. Kõige pealt jõudis ta Raplasse, sealt Juuru, Juurust Kosele. Juba teise päewa lõuna-ajal teadis ta enese Harju-Jaani piirides olewat ning mõni tund hiljem paistsiwad X. mõis ja rändaja koduküla.
Ta wõis enesele ette kujutada, et teda kodus hea saun ootab. Ja nõnda oligi. Kuid kõik läks hästi.
Terwe perekond oli toas koos, kui Mait sisse astus. Natuke aega oliwad kõik tummad; Maidu teretust ei märganud keegi wastu wõtta. Isegi Liisu, kes muidu suu peale polnud kukkunud, kui waja oli tapelda, wahtis nähtawa kohmetusega kadunu otsa. Wiis päewa oli teda asjata oodatud ja otsitud!
Aga kui ema märkas, et poiss elus ja terwe oli, et ta pealegi julgelt, rõemsa näoga ja nagu pilkawalt naeratades neile wastu wahtis, siis kargas ta süda täis.
„Soo! Seal ta hulgus ongi!“ kädistas ta oma nüsiwa healega. „Kas niisugust kurjawaimu ilmas enne on nähtud! Tema jääb teolt ära ja läheb hulkuma!… Joak, otsi malakad walmis! Oota, poiss, kui su kere enne pole maha wõetud, siis wõetakse nüüd!… Joak, mis sa weel wahid?“…
Jaagu laisk keha ei liikunud. Oli ta kadunu ilmumise üle weel liig kohmetanud, wõi oli talle määratud ülesanne wastumeelt?
„Juku ja Anni, tooge õuest head wemblad!“ karjus ema.
Aga ka lapsed ei kuulanud sõna. Nad oliwad esmalt nurgast laial silmal suure wenna otsa wahtinud, siis temale argselt lähenenud ja nüüd hoidsiwad nad sala rõemuga ta kätest kinni… Mait wõttis põuest midagi ja andis kumbagile kätte — suured prantssaiad…
See nähtus wihastas tigedat ema weel rohkem. Ta näis seda nagu oma pilkamiseks pidawat. Wiha pärast puhkides jooksis ta nüüd ise wembla järele.
„Kas wõtad poisil kere maha, wõi mitte!“ karjus ta tagasi tulles Jaagu wastu.
„Hakkan mina nüüd täit meest peksma,“ kohmas Jaak, „Eks ta mõisas wõi wallakohtus soa muidugi.“
„Ja kodu peab ilma jääma? Oled sina mul hea lapsekaswataja!… Oota, siis tahan talle ise…“
Aga enne kui ema käsi tõusis, astus Mait ta juurde, wõttis tal malga külma rahuga käest ära ja ütles:
„Jäta järele, ema! Ma ei ole enam teie oma… Woata seda kirja siin!“
Ja Mait tõmmas põuest suure walge kirja wälja, mille petsat peerutule walgusel nagu suur werine plekk punas.
„Ma olen nüüd prii mees,“ lisas ta pühalikult juurde, „ja kellegil pole õigust mind peksta — ka mõisal ja wallakohtul mitte…“
Aga kawal poiss oskas weel teise õliga laeneid waigistada. Aimates, mis teda kodus ootab, oli ta teel kaks rublatükki nartsu seest wõtnud ja lahtiselt taskusse pannud; nüüd pistis ta emale ühe, isale teise pihku.
Mõju oli hea. Liisu waatles raha pihu peal, urises weel natukene aega raugewa wihaga — wiimaks hakkas üsna leplikult järel pärima, mis see kõik tähendada, kust ta „kroonu-kirja“ ja raha saanud ja mis seal kirjas seista.
Aga uus torm ei jäänud tulemata. See peasis lahti, kui Mait oma pöörase reisiloo ära jutustanud ja ema ning isa teada saiwad, et nende wanem poeg neid maha tahab jätta. Nüüd hakkas Jaakgi porisema. Liisu aga siunas ja sõimas nagu warblane.
„Joak,“ kädistas ta, „homme päe’ lähed herra juure ja keelad ära, et teda linna ei lasta! Sina oled ju tema isa, sinu tahtmine käib tema omast üle. Ütle herrale kohe, et ta poissi ära ei lase, ennem paned ta wastase hundi soldatiks.“
Mait laskis ka selle maru enesest wagusalt üle käia. Tal oli ju weel rohkem raha taskus, kui muud nõuud ei aidanud! Hea meelega oleks ta oma weski terwe müügihinna wanematele andnud lepituseks ja tasuks tema äramineku eest, aga ta ei teadnud weel, kui suured kulud teda linnas ootawad, kas meister õpiraha ei nõua, kui palju selle eest maksta on, et teda wallast wälja elama lubatakse, jne. Esiotsa katsus ta aga wäikese hädawalega õnne.
„Nüüd ei ole enam midagi parata,“ ütles ta. „R. parun ise paneb mu meistri juure, see on tema enese soow, ja kui niisuke mees midagi soowib, siis ei aita teie wastapanek midagi. Meie herra kuulab ennem oma sugulase, kui teie sõna.“
Seda ei wõinud wanemad salata.
Ka weel teisel wiisil oskas Mait nende wastupanekut paenutada. Ta kõdistas nende uhkusetundmust ja äratas neis tulu-lootusi. Nad mõelgu ometi järele, et see neile kahjuks ei wõiks olla, kui neil linnas „meistri-mees“ pojaks on, kes Saksa keelt räägib ja head raha teenib. Ta tahta neid ikka meeles pidada ja neid kitsikuse-päewadel hea meelega aidata.
Ka see ei jäänud mõjuta. Wiimaks jõutigi lepingule. Wanemad lasksiwad endid ka seeläbi trööstida, et Juku juba asjaajajaks hakkas wenima ja Anni tagajärele ka.
Järgmisel päewal läks Mait tähtsa kirjaga herra juurde. Kiri loeti kaks korda hoolega läbi — nii tähtjas näis ta sisu ka herra meelest olewat. Lugedes waatas saks wahel üle paberi ääre noore teomehe poole, ja mitte just sõbraliku pilguga.
„Poiss, sa oled poole aruga,“ ütles ta wiimaks.
See oli kõik. Mait arwas heaks, waikida.
Siis pisteti kiri laua-sahtlisse ja saks küsis nähwakalt:
„Sa palud minu käest siis luba, wallast wälja elama minna?“
„Palun küll auulikku herrat.“
„Ma tahan sinu palwe edasi anda. Sulle saab teada antud, kui lubakiri walmis.“ —
Mait, kes niisuguseid asju ei tundnud, hakkas teadaandmist juba järgmistel päewadel ootama. Ta sai aga tubliste petta. Nädal nädala järele läks mööda — ei midagi! Nädalatest saiwad kuud. Näis, kui oleks terwe asi unustatud. Walutawa südamega küsis Mait talitaja ja kohtumeeste käest nõuu. Need ei teadnud mingit otsust anda. Herra käest järel pärima minna, seda arwas Mait kardetawaks; herra ei sallinud tülitamist, see oleks ehk asja rikkunud. Nii ootas ta rahutumalt edasi ja trööstis ennast ainult seega, et saks ju saksa soowi ometi täitmata ei wõi jätta.
Maidu palwe käis aga waheajal korrapäralist käiku. Et see talupoja palwe oli, siis oli käik aeglane. Mõisniku käest läks ta kihelkonna-kohtusse, kihelkonna-kohtust „landstoa“ peale, landstoa pealt rüütelkonna nõuukogu kätte. Nõuukogu pidas koosolekuid, millal seda heaks arwas, ja pani Maidu palwe päewakorrale, mil juhtus. Otsus läks rüütelkonna peamehe kätte, kellel mitu aega tähtsamaid asju toimetada oli, kui säärast palwet edasi saata. Wiimaks jõudis ametlik sisseanne kubermangu-walitsusesse. Wõi sealgi tööst ja toimetustest puudust oli! Mõne nädala puhkas asi seal. Alles kewadel, aprilli-kuus, sai Mait kihelkonna-kohtu läbi lubakirja, mille eest tal 90 kopikat tempelmaksu oli maksta.
Ametlikus tunnistuses kirjutati Saksa keeles ja paberi peal, mida suur kroonu-kull wesiwärwides ja kubermanguwalitsuse petsat ehtisiwad, et Mait Luts oma palwe peale „maakohustusest“ nüüd wabastatud olewat.
Ometi wiimaks!
Poisi rõem oli nii suur, et ta paberile peaaegu suud pidi andma.
„Ta on siiski hea mees!“ kordas ta oma endist sõna parun Riesenthali kohta, ja tõotas teda ikka tänulikult meeles pidada…
Warsti lahkus Mait isamajast.
Linna-teekonna wõttis ta jala ette. Isa hobused oliwad kewadesest raskest tööst ja toidu puudusel liig wäsinud, Maidul aga noored jalad all. Wend Juku, tema nüüdne järeltulija teopoisi-ametis, ja õde Anni, wäike haiglane tütarlaps, saatsiwad teda lähema kinguni. Sealt waatas Mait weel kord küla ja isamaja poole tagasi — ta ees seisis pildike nutwat talupoja-wiletsust —, siis sammus ta ruttu edasi — tundmata tulewikule wastu. Ta noores südames wõitles lahkumise-haledus wabaduse-lõbu ja naeratawate tulewiku-lootustega…
Õhtune päike kuldas weel merepinda Tallinna lahes, kui Mait Luts Lasnamäele jõudis. Alt orust kerkisiwad linna sihwakad kiriku-tornid, hallid tornidega kindlusemüürid, noore rohelisega kaetud matsakad wallid ja kirju majaderäga üles — Toompea kõrgilt kaljurahnu otsas, alumine linn nagu kumardades ja küürutades tema jalge ees. Mait oli paar korda ennemine Tallinnas käinud ja neist käikudest ikka suurt lõbu tundnud; linu oma kihawa eluga, oma suurte majadega ja toredate kauplustega oli teda alati nõidusliselt ligi tõmmanud. Nüüd aga, kus talle wõimalikuks tehtud, siia elama jääda, täitis ta põue tuksuw rõemu-ärewus. Ruttu sammus ta mäest alla, suhkruwabrikust mööda, mööda mere-äärt, mille walget liiwa mühawad laened niisutasiwad, Kadrintali poole edasi. Kena puiestik oli weel raagus: ainult siit ja sealt, tumedate tüwede wahelt, paistsiwad nooremad leht-puud ja põesad kõige õrnemas lehe-ehtes peaaegu walgendades wälja.
Laia ja õiget Narwa maanteed mööda Wiru wärawa poole kõndides, mõtles Mait weel kord oma plaanid üle. Oma hoolsa kuulamise tõttu oli ta juba maal paari tislermeistri nimed teada saanud. Neid tahtis ta kõige pealt üles otsida. Enne aga oli waja korterit wõtta, kuhu ta pampu, mis ta seljas kandis — seal oli ta terwe warandus sees — maha wõiks panna, nägu ja jalgu puhastada ning paremaid riideid ümber panna. Sest juba selsamal õhtul tahtis ta teatud meistrid üles otsida. Ta walis omale korteriks ühe „sõbrahoowi“ „Slabodkas“, kus ta kord isaga peatanud ja hobust söötnud. Tunni ajaga oli ta ennast teetolmust puhastanud, tuli-uue kuue selga tõmmanud ning natuke keha kinnitanud. Siis wälja õnne katsuma!
Auukartusega lähenes ta üle Wene turu Wiru wärawale. Paremal ja pahemal pool wägewad kindluse-wallid laiade sügawate kraawidega, mille põhjas paksu kõntsaga kaetud wesi rohendas; wallide peal pikad mustad suurtükid, mille tumedad suud ähwardawalt awanduste wahelt wälja sihtisiwad. Siin ja seal wahisoldatid, tikkudega püssid seljas. Wallide tagant ja kõrwalt kerkisiwad wanad kesk-aegsed kaitsemüürid üles ümarikkude tornide, laskmise-aukude ja rõdudega. Siis tuli raske, wõlwitud wäraw, mis, kui wankrid läbi sõitsiwad, tumedalt kõmises.
Warsti jõudis Mait Wiru uulitsasse, ja oli seega linna ja kindluse sees. Tumedad, tõsised majad määratu kõrgete teliskiwist tornkatustega, raskete nikerdatud wibuustega wõlwitud awandustes, neljanurgeliste luukidega terwel esisel ja päratu suurte eeskodadega, mille aknatel raudsed trellid ees. Elukorterite aknad oliwad sel ajal harwaste uulitsa poole; majade eesmine müür oma luugiridadega tuletas enam aitasid kui elumajasid meelde, seda enam, et pööningu-luukidest raudsed winna-konksud alla rippusiwad, nagu kauba-aitadel kunagi. Endised tallinnlased pidasiwad ilusamaks, eluruumide aknaid hoowi poole ehitada; ainult kaupluste aknad, needki wäiksed ja kitsaruudulised, ilustasiwad uulitsa poolt mõnede majade eesmüüri.
Üks neist meistritest, kelle nime Mait teadis, asus Wene uulitsal, teine Niguliste uulitsal. Paraku koputas poiss asjata nende ukse pihta. Ühel ei olnud õpipoissi tarwis, teine ütles Maidu liig wana olewat. Noormees leidis juhatamise järele ka weel kolmandama meistri. Aga see oli umbsakslane ja laskis Maidule wastata, Eesti talupojast ei wõida ometi Saksa käsitöölist saada — kas poiss hull olewat!
Asjata wantsimise järele pidi Mait esimesel õhtul kurwalt öömajale minema: teda ei tahetud, ta ei kõlwanud siiski mitte „meistripoisiks“, hoolimata ta tööhimust ja käteosawusest!
Kuid järgmisel hommikul läks ta uueste teele. Tisleri-meistrid pidi ju Tallinnas rohkem olema kui kolm! Ja tõeste leidis ta weel ühe — pealegi kõige tähtsama ja suurema terwes linnas. See oli meister Wittelbach Rataskaewu uulitsal, kes paljude sellide ja õpipoistega töötas.
Mait oli otsekohe töökotta astunud. Oi, kuis seal hööwlid kiunusiwad ja laastud lendasiwad! Õhku täitis peenike tolm ja see isewärki mõnus puulõhn, mida Mait nii armastas. Põrand oli üleni hööwlilaastusid, saepuru ja lauatükikesi täis. Siin ja seal seisiwad poolwalmis mööblid — kapid, kummutid, toolid, lauad — ja nende üksikud osad. Sellid ja õpipoisid, sinise-triibulisest linasest riidest bluusad seljas ja samasugused püksid jalas, töötasiwad pikkade pinkide juures. Mõned hööweldasiwad, teised liimisiwad, kolmandad koppisiwad puuhaamritega hööweldatud laudu kokku, neljandad nokitsesiwad nikerduse-tööde kallal.
Waewalt wõeti külapoisi Eesti keeli teretust wastu. Sellid heitsiwad sisseastuja poole küsiwa pilgu, toimetasiwad aga edasi; üks näis arwawat, et teine wõera soowi järele pärib, ja nii ei pärinud selle järele keegi. Õpipoisid aga, suuremad ja wähemad, pilgutasiwad üksteisele silma ja näisiwad kintspükstega ja pastaldega külapoisi üle nalja heitwat.
Wiimaks pööras keegi wanem sell küsimisega Maidu poole, mis ta siit tahtwat.
Poiss palus meistriga kokku saada.
Mis ta meistrist soowida?
Seda ei tahtnud Mait öelda. Eilased asjata käigud oliwad ta umbusklikuks teinud; ta näis kartwat, et sellid meistri peale kuidagi mõjuda wõiksiwad, et teda wastu ei wõetaks. Meistrile enesele tahtis ta oma palme tungiwate ja seletawate sõnadega ette kanda.
Teda juhatati meistri elukorterisse, mis sealsamas üle koja oli.
Mait astus suurde, kaunis lihtsasse tuppa, milles aga iga asi, mööblitest seinakellani ja pildiraamini, mõnusast jõukast olekust märku andis. Mait pidi enesele ütlema: siin on hea elada! Aknaid ehtisiwad kodus heegeldatud kardinad, helewalgeks küüritud põrandat katsiwad kodus koetud põrandariided, laudasid ja kummutit oma tehtud linad, seintelt waatasiwad odawad, aga oma priskete wärwidega tuba elustawad õlipildid — enamesti näod ja maakohad — maha. Kõik, mis selles ja läbi ukse nähtawas teises toas silma puutus, hingas rahu ja kindlust.
Meister Wittelbach istus perekonnaga - abikaas ja kaks tütart — kohwilauas ning suitsetas sigarit, mille hea lõhn Maidule eemalt wastu heljus. Kõik neli pöörasiwad pead uudishimulikult ukse poole, kui poiss teretades sisse astunud.
Et kuulajaid palju oli ja nende seas kaks noort naisterahwast, siis kandis Mait oma palwe weidi kohmetanult ja kogeldades ette. Ta kohmetus kaswas weel, kui nägi, et tema soow, meister Wittelbachi juurde õpipoisiks hakata, kuuljate seas iseäralist tähelpanekut äratas. Mõlemad tütred, noored täiskaswanud inimesed, pistsiwad pead naeratades kokku; emand Wittelbach, kõhn, kahwatu, terawa ninaga inimene, mõetis külapoissi kaunis kõrgilt ülewalt alla, ning meister ise silitas oma halli, nüri habet ja küsis kõige pealt natuke kanges Eesti keeles Maidu wanaduse järele.
„Nii wana õpipoissi ei wõi ma tarwitada,“ ütles ta siis pead raputades. „Ja Saksa keelt ei oska sa ka mitte,“ lisas ta juurde. „Kudas sa ülepea selle mõtte peale tulid, et hantwärgiks tahad saada? Sa oled talupoeg ja pead põldu harima.“
Mait hakkas seletama. Ta kõneles oma armastusest käsitöö wastu ja tõotas Saksa keele wõimalikult ruttu kätte õppida. Ta ei jätnud ka oma osawust nikerdusetööde peale nimetamata.
„Missuguse töö oled sa siis juba ära teinud?“ küsis meister.
Ja Mait wastas punastades:
„Ma tegin tuuleweski, mille eest üks parun kolmkümmendwiis rubla maksis.“
„Soo!“ hüüdis meister weidi pilkawalt. „Kahju, et ma seda kallist weskit näha ei saa. Ma arwan aga, et mina tema eest mitte nii palju poleks maksnud, kui mõni hull ja rikas parun. Aga õpipoisiks ei wõi ma sind siiski mitte wõtta. Mul läheks küll ühte õpipoissi weel waja, aga selleks tahan ma kedagi bürgeri-poega wõtta. Seda ma olen siiamaani ikka teinud.“
Maidu näost hakkas ikka suurem kurbtus paistma. Ka see meister, kelle mõnus, lahke olek poisile nii wäga meeldis, ei tahtnud teda wastu wõtta!
„Meistri isand, wõtke mind mõneks ajaks proowigi peale,“ palus ta. „Ma tahan nii wiks õppija olla, nagu Teil kedagi enne põle old! Saksa keelt hakkan teiste käest ja roamatutest kohe õppima! Ma arwan, mis inimene tahab, seda ta ka wõib.“
Poisi alandlik palwe näis meistri mõlemaid tütrid liigutawat. Nad silmitsesiwad ta pikka, sirget kaswu, ta ligitõmbawat, jumekat nägu, ning wanem „mamsel“ ütles papale:
„Sa wõiksid ta küllalt proowi peale wõtta. Ta on terane ja tugew poiss, kes tööd ei näita põlgawat. Ei saa ta edasi, — noh, siis wõiksid ta jälle minna lasta.“
Meister hakkas isegi juba aru pidama. Ta ei wõinud salata — poiss meeldis ka temale. Maidu näos, heales ja terwes olekus oli midagi, mis usaldust äratas, sõprust sünnitas.
„Kas sul ka raha on?“ küsis ta wiimaks. „Ma wõtan
oma õpipoiste käest, kui nad õppima tulewad, sada rubla raha. Selle summa annan neile, kui nad wirgaste on õppinud ja mingit suuremat süüd pole teinud, pärast priiksütlemist tagasi.“
„Mul on raha, aga mitte nii palju,“ wastas Mait. „Kakskümmend kaheksa rubla wõiksin meistri isandale sisse maksta.“
„Hm, seda on wähe.“
Jälle pidas meister aru, ning uueste andsiwad ta tütred talle nõuu, meeldiwat poissi wastu wõtta. Wiimaks waatas Georg Wittelbach küsiwalt oma kõhna teisepoole peale, kes Maitu seni külmal pilgul silmitsenud, aga uhkelt waikinud.
„Mamma, mis sina arwad?“
Emand Wittelbach kehitas õlasid.
„Ma arwan, et ta tugew poiss on weekandmiseks ja puulõhkumiseks, ja et ta ka töösid paremine jaksab tellijatele koju wedada, kui Karl ja Frits ja teised poisid. Aga ta on ju talupoeg, lihtlabane külapoiss! Kas see meie maja ja äri auu ja nime wastu ei käi, niisugust elukat wastu wõtta? Mis ütleksiwad meie sellid ja teised meistrid selle kohta?“
„Sellega saaksime toime,“ arwas meister. „Eltermannil enesel on üks õpilane maalt, kes ainult mõne sõna Saksa keelt oskab — kellegi külakõrtsmiku poeg. Ja paaril teisel meistril on neid kah. Tead isegi, et maalapsed nii rikutud pole kui meie linnapoisid. Alles minewasel ameti-koosolekul tuli küsimus kõnesse, kas meie ei peaks enam maapoissa hakkama õpilasteks wõtma. Nende seas on tihti wäga anderikkaid päid, nagu Leopold Widriks, kelle minewal korral priiks ütlesime. Meil on ju ka pühapäewa-kool, kus terasemad poisid hariduse poolest wäga jõudsaste edenewad… Kas lugeda ja kirjutada oskad?“ pööras meister siis jälle Maidu poole.
„Oskan.“
„No, see läheb juba korda. Kas tead, ma tahan sinuga katset teha. Poole aasta jooksul saame juba näha, mis sinust loota on. Siis kõneleme edasi. Näen ma, et sinust asja ei saa, siis läheme jälle lahku. Kas oled nõuus?“
Maidu südamest käis soe wool läbi.
„Jah, meistri isand, ma olen nõuus,“ ütles ta tänuliku pilguga.
„On sul luba linna elama jääda?“
Mait andis kubermangu-walitsuse tunnistuse meistri kätte.
„Mait Luts on su nimi?“ ütles Wittelbach lugedes.
„Mait — kentsakas nimi! Muidugi talupoja-nimi. Selle peame ümber muutma. Kuda peame oma uut õpipoissi hüüdma, lapsed?“ pööras meister Saksa keeles jälle oma perekonna poole!
„Mathias,“ otsustas emand.
„Wäga õige, Sanna, — Mathias olgu ta nimi.“
„Lühidelt — Mati,“ andis wanem tütar Emilie nõuu.
„Hea küll, meie hakkame sind Matiks kutsuma. Ega sul midagi selle wastu ole, poiss?“
Mait oli ka selle ümberristimisega nõuus.
„Ja sinu liignime wõime ka natuke peenemaks teha,“ ütles meister naeratades. „Luts — see on Eesti sõna. Saksa hantwärgil peab ka Saksa liignimi olema. Mil wiisil wõiksime ta liignime natuke ilustada?“
„See on wäga kerge,“ naeris noorem tütar Bertha, kes poisi tunnistuse sisse wahtis, „ta kirjutagu oma nimes „ts“ asemel „tz“ — ja sakslane ongi walmis!“ „Õige jah,“ kiitis meister lõbusal tujul. „Edespidi õpi oma nime nõnda kirjutama: Mathias Lutz. Su liignimel on siis pikem saba taga, ja pikk saba on uhkuse märk.“
Mait laskis neid naerda ja pilgata — temale oli tähtsam, et ta koha leidnud, ja pealegi nii suure meistri juures. Mõne kogelewa sõnaga awaldas ta Wittelbachi isandale selle eest tänu.
„Kas tahad kohe täna ametisse astuda?“ küsis meister.
„Hea meelega,“ wastas Mait.
Meister palus abikaasat, Matile puhast bluusat, käsitöölise kohaseid püksa ja tuhwlid otsida, sest talupoja kintspükstes ja pasteldega ei wõida ta uut õpipoissi töökojas esitleda. Ise aga läks wanemale sellile asja teatama. —
Nõnda sai Mait Luts meister Wittelbachi juurde tisleri- ja puunikerdaja-ametit õppima. Sissemaksu poolest tegi meister temaga teisiti kui tawalikult: ta wõttis temalt üksnes kakskümmendwiis rubla wastu. Siis tegi ta tingimiseks, et poisi isa warsti linna tuleb ja kinnitab, et ta poja kuueks aastaks meistri juurde annab.
Warsti astus Mait sinikirjus tööriides meistriga töötuppa, kus teda sellidele kui uut õpilast tutwustati. Saksa keelt ta weel ei mõistwat — seletas meister — aga ta tahta seda ruttu kätte õppida, mispärast igaüks teda õpetada püüdku ning temaga kohe hakatusest peale seda keelt kõnelegu. —
Kui aga Mait oli arwanud, et teda warsti mõne kergema töö peale pandakse, milles ta oma tulewast ametit wõiks õppima hakata, siis eksis ta. Talle ei antud tööriistu ega töömaterjale kätte, waid teda peeti osalt kojameheks, osalt köögitüdrukuks, osalt jooksupoisiks ja meistri perekonna ning sellide ümardajaks. Kõigil oli õigus temale käskusid anda, isegi wanematel õpipoistel, isegi meistri tüdrukutel. Sellide seas — neid oli Wittelbachil kaheksa meest — oliwad mõned toored ja õelad; neilt pidi Mait wahel löökisidki wastu wõtma. Niisama sai poiss meistri emanda läbi palju kannatada.
See oli inimene, kes kõiki tema mehe leiwas olewaid teenijaid nagu madalamat liiki elukateks pidas, iseäranis aga Maitu, kelle talupoja-seisust ta ei unustanud. Wara hommikust hilja õhtuni oli emand jalal, jooksis toast tuppa, trepist üles ja alla, pistis igale poole oma nina ja tõreles wahet pidamata nagu lõbu pärast. Juba oli Mati seda teinud, juba seda tegemata jätnud; juba jäi ta liig kauaks wälja, juba oli ta emandale wastu julenud rääkida. Aga mitte ainult Mati ei kannatanud tema pahura loomuse ja walju walitsuse all, waid kõik kuus õpipoissi, kõik muud kodakondsed, ja mitte kõige wiimaks meister ise.
See oli hea südamega, lõbusa meelega inimene. Ta püüdis igas asjas heaga läbi saada ja pigistas wäikeste süüde kohta heameelega teise silma kinni. Ta ei seisnud küll mitte just oma õrnema poole tuhalabida-walitsuse all, aga palja rahu-armastuse pärast andis ta temale sagedaste järele, ka siis, kui emanda pool awalik ülekohus oli. Nii pea, kui töökojas õhtul tegewus lõpnud, sõi ta kõhu täis ja läks Kanuti gildesse wõi mõnda joogimajasse, kus ta omasugustega ümarguse „tüwelaua“ (Stammtisch) taga kokku sai, „klaasi õlle juurde rahu otsima“, nagu ta ise ütles. Õhtuse wäljaminekuga oli ta nii harjunud, et ta enese nagu haige tundis olewat, kui ta kord mingil sundiwal põhjusel pidi koju jääma. Niisuguse ümarguse laua ümber istuti siis koos, popsiti pika warrega piipu, rüübati õllemärjukest, puhuti igapäewast labast juttu ja heideti kõige pealt nalja, mille üle kaua ja waljuste naerdi. Enamiste tehti ka wäike mänguke würflite, domino wõi kaardidega tuletikkude peale, mis pärast rahaga õlleks, napsiks ja suupisteteks muudeti. Meister Wittelbach, nagu paljud teisedki tema ringis, pidas joomises parajust. Ta wõis terwe õhtu pudeli õlle juures lõbusaste ära wiita; mõnest tema seltsilisest räägiti koguni, nad korkida ära minnes pudeli, millest nad paar klaasi joonud, kinni ja anda selle kellnerile järgmise õhtuni alal hoida…
Meister Wittelbach, nagu tema abikaaski, oli kahe, kolme põlwe eest Baltimaale sisserännanud Saksa perekonnast pärit. Siinsed olud, kus maa päriselanikud ainult talupojad, mõisnikkude alla rõhutud orjad oliwad, õpetasiwad meister Wittelbachi, nagu kõiki teisi Saksa kodanikka, oma rahwusest ja seisusest iseäranis suurt lugu pidama ja kõike põlgama wõi wähemast halwaks pidama, mis Eesti, see on talupoja, nime kandis ja keelt kõneles. Et mitte Saksa kodanikkude madalaks-arwamise alla sattuda, ruttasiwad muidugi ka need käsitöölised, kes maa pärisrahwa seast mõnel õnnelikul juhtumisel uude ametisse ja seisusesse peasenud, oma sugu ja nimegi salgama, mispärast „sakslaste“ arw meie linnades ühte lugu kaswas, ehk küll sakslaste sisserändamine ammugi peaaegu täieste soiku oli jäänud. Kes neist uutest „wäljamaalastest“ sakslane ei olnud, oli wähemalt rootslane wõi daanlane. Isekeskes ja iseeneses teadsiwad nad wäga hästi, kes nad on ja kust nad pärit; nende wigane Saksa keelgi ja selle kentsakas wäljarääkimine ilmutasiwad seda päris sakslastele. Aga nende ühised tulud nõudsiwad, et nad seeüle suud peawad ja omale wõera rahwuse kaela luuletawad. Pealegi oli üleüldine seltskondlik arwamine, et see, kes Saksa keelt rääkis ja pisut kooliharidust oli saanud, mitte enam eestlane ei wõinud olla, sest sõna eestlane tähendas talupoega, ja talupoeg ei mõistnud Saksa keelt ning oli ilma koolihariduseta.
Meistri enesega sai õpipoiss Mathias Lutz kõige paremine läbi. See mees pani tema töö- ja õpihimu, ta auusust, wiisakat olekut ja hiljematel aastatel ta häid andeid kõige terasemalt tähele — terasemalt wähemast, kui wanem sell Oskar Brandt, töökoja juhataja ja meistri asemik. See oli wa’ kõrk, turtsakas ja salaline sakslane, kes iga õpipoisi elu kibedaks tegi, iseäranis aga Matil, sel „talupoja-logardil,“ nagu ta teda nimetas. See mees näis igaühe peale kade olewat, kelle peal meistri silm wähe lahkemalt wiibis; ta pidas ennast äri hingeks ja ülewalpidajaks ning arwas siis üksnes endal õiguse olewat, meistri poolt kiidusõnu omandada ja tema usaldust ära teenida. Sellide seas oli Brandtil wähe sõpru, õpipoisid aga pidasiwad teda kõik oma weriwaenlaseks. Tal oli iseäraline osawus, töötellijatega peenelt ümber käia ja nendega kaupa sobitada; sellepärast seisis ta meistri juures lugupidamises, kui Wittelbach teda ka wahest isiklikult ei armastanud.
Mati õpipoisi-põlwe raskusi aitas ka meistri tütarde lahkus tema wastu kergendada. Mõlemad noored neiud — üks kaheksateistkümmend, teine kakskümmend aastat wana — leidsiwad papa uue õpipoisi ilusa poisi olewat. See on naisterahwaste juures alati heaks soowituseks. Kui Mati talupoja-riides ja pastlates, juuksed pikad ja nägu päewatanud, teatawal hommikul nende ees seisnud, oliwad neiud ainult tema sirget, tugewat kuju ja ta terast olekut tähele pannud. Nüüd aga, kus ta oma terwe wälimuse poolest moodsamaks saanud, kus ta pühapäewiti paremas riides, pügatud ja soetud peaga ning walgeks ja õrnaks muutunud näoga neile silma puutus — nüüd oli mamslite ühine otsus see, et Mati nägus poiss on ja kenaks meheks tõotab saada. Nad leidsiwad tema näost „peeneid, uhkeid, ligitõmbawaid joonesid,“ ta silmast midagi „luulelist, romantilist,“ midagi, mida üksnes neiupilgud näewad ja millest üksnes naisterahwad lugu oskawad pidada.
Meistri tütarde sõprus — kui seda nõnda wõis nimetada — oli Matile mitmes tükis tuluks. Iseäranis Saksa keele õppimises. Ta läks tihti oma lugemise- ja kirjutuseraamatutega nende palwele, kui ta ühest wõi teisest asjast ise jagu ei saanud, ning mamsel Emilie ja Bertha, kes selle aja kohta hästi koolitatud oliwad, andsiwad talle hea meelega juhatust. Niisama püüdsiwad nad temaga ta oma palwe peale igatahes Saksa keelt kõneleda ja tema keelewigu parandada. Neil oli Matilt luba, iga wea üle naerda ja teda pilgata, sest siis jäiwad, nagu poiss seletas, wead ja nende parandused talle kõige paremine meelde.
Mati oli raudse tahtmise ja wäsimata wirkusega õppija — niihästi oma ametis kui ka üleüldise hariduse omandamises ja wõera keele õppimises. Õhtutel, kui kõik sellid ja õpipoisid töökojas oma mitmekortsetes koikudes magusaste norskasiwad, istus tema weel oma raamatute juures ja tuupis endale pähe, mis sinna iganes mahtus. Pühapäewad pühendas ta peaaegu täieste õppimisele ning pühapäewakoolist, kus ta warsti üheks esimestest õppijatest sai, ei puudunud ta ainust tundi. Ja et tal lahtine pea, kerge arusaamine ja hea mälu oliwad, siis jõudis ta wähese ajaga palju koguda ja palju tallel hoida.
Juba kolmandal õpi-aastal kõneles Mati käsitöölise ja pealegi õpipoisi kohta kaunis rahuloldawalt Saksa keelt, neljandal aastal oskas ta juba ilma liig suurte wigadeta Saksa keeli kirjutada, ning õpiaja lõpu poole wõis waewalt keegi weel öelda, et see poiss mõne aasta eest otsekohe adra tagant kintspükste ja pastlatega linna tulnud ning üksnes ja ainult põlatud „maakeelt“ kõnelenud.
Mati enese palwe peale ja tema silmapaistwa ande tõttu oli teda töökojas peenemate nikerduse-tööde peale pandud. Siin jõudis ta weel rutemine edasi kui keele- ja raamatu-tarkuses. Wanema õpipoisina tegi ta juba töösid, mis igale wilunud sellile auu oleksiwad toonud. Ta oli wäsimata uute mudelile otsimises ning kokkuseadmises ja mõtles neid iseseiswalt wäljagi — lugu, mis Oskar Brandti mitte wähe ei pahandanud, mis aga meistrile seda enam meeldis. Kuna wana-sell „ninatarga külapoisi“ ettepanekutest ja plaanidest nii mõnegi ära laitis, tagasi lükkas wõi meelega ära unustas, wõttis meister Wittelbach nii mõnegi, mis temale kätte puutus, tarwitusele ja jagas tegijale teenitud kiitust. Ta tunnistas heameelega kõigile, et katse, mida ta külapoisiga teinud, kõige paremine korda läinud. Mati oli oma „proowi-aja“ hiilgawalt läbi teinud ja õpiaja hea lõpp polnud ka enam kaugel.
Juba hakkas Mati oma „sellitükist“ und nägema. See pidi ilus saama — seda wõttis ta enesele waimustuse ja auu-ahnusega ette. Oodatud proowitöö tuligi kuuendama õpiaasta wiimasel poolel. Temale tehti auuwäärt tisleriameti poolt ülesandeks, ühte ilulaegast ehitada, mille juures ja külles tisleri-ametis ettetulewad tähtsamad nikerduse-algkujud heal kokkukõlal ühendatud oleksiwad. Ülesanne polnud kerge, aga seeüle Mati just rõemustas. Nüüd wõis ta ometi näidata, mis tal peas ja sõrmedes oli ja mida ta ligi kuus aastat õppinud. Nüüd wõis ta lõwipäid ja kalasabasid ja hirwitawaid sarwikuid kentsakate kaswude ja lehtede wahel luua —weel ilusamaid, laadirikkamaid ja peenemaid, kui need, mis X. herra kappi ja lauda ehtisiwad. Rõemlise ärewusega ja kunstniku õhinaga asus ta oma proowitöö kallale.
Waheajal oli hea meister ühe asja peale mõelnud, mis Matil enesel üsna meelest läinud. Wiimane oli küll mõisniku maa küllest lahti saanud ja linna elama wõinud asuda, aga ta ei seisnud weel kodaniku-kirjas, ei olnud weel „linna all ülewal.“ Seda pidi aga selle-aegne käsitööline olema, muidu ei wõinud ta selliks saada. Ümberkirjutamine maksis tüki raha, mida Matil enesel polnud. Siin tuli meister Wittelbach talle palumata appi ja toimetas ta kodaniku-kirja, enne kui Mati sellitöö walmis sai. Wirgast, auusast teenijast oskas isand Wittelbach lugu pidada.