Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad/8
8.
Tallinnas elati neljakümnewiie kuni wiiekümne aasta eest wagusat, rahulist elu. Kes rahul ei olnud, oli halb kodanik, ja et ta rahul ei olnud, see oli ta oma süü. Kodanikul oli ohtraste süüa ja seepärast wähe mõtelda. Wõistlus ei pannud teda pead murdma, ei ajanud teda ärewusesse. Leib oli odaw, kauba- ja käsitöö-tarwitajad kindlad, hinnad rahuloldawad. Sell ja õpipoiss töökojas, sell ja õpipoiss kaupluses — nad elasiwad peremehe juures, sõiwad tema lauas, saiwad tema käest suuremalt osalt riidegi, ning wõisiwad siis seda kasinama rahapalgaga leppida. Talupoeg turul müüs oma kauba — praeguse wastu — poole hinnaga ära; linn oli weel wäike, ostjaid wähe ning puruwaesel talupojal ka wähesest rahast suur arwamine, sest et ta raha nii harwaste nägi.
Äri- ja eraelu — kõik käis unist, aeglast sammu. Weel ei ühendanud raudtee linna wälise ilmaga, ei toonud siia uusi nägusid, uusi aateid ja mõtteid, ei pildunud uusi ja odawaid kaupasid müügiturule. Ainust ühendust wäljamaaga pidas laewasõit ülewal, ja seegi oli kasin, tukkuw, korraldamata; ainust ühendust maaga ja kaugema riigiga wõimaldasiwad maanteed, ja needki oliwad läbikäigu edendamiseks paiguti liig wiletsal järjel. Kodanik tegi parajal määral tööd, wõttis parajal määral sisse, andis parajal määral wälja ja kogus parajal määral kapitali. Kaupmehe ja käsitöölise paremad kaubatarwitajad ja töötellijad oliwad mõisnikud. Just sel ajawiirul hakkas nende majandusline elu õilmitsema. Krundihinnad tõusiwad, sest et produktide hinnad kerkisiwad; „prii kontrahi“ peal elaw „wabastatud“ talupoeg oli odawaks tööjõuuks ja heaks rendimaksjaks; mõisniku kukkur paisus, ta wajadused rohkenesiwad, ja sellest sai niihästi kaupmees kui ka käsitööline kasu. Üks kui teine wõis õhtul, kui päewatöö lõpetatud, rahulise südamega sigari suhu pista ja restorani klaasi weini juurde wõi klubisse grogi- ja whisti-lauda minna.
Sigar ja wein, õlu ja kaardid on kodanikule hea ühendamise-kitt. Aga see kitt ei ühendanud mitte terwet kodaniku-seltskonda, waid ainult selle üksikuid liikisid. Muidu oli seisus seisusest weel rohkem eraldatud, kui praegu, nii hästi töös ja tegewuses, kui ka lõbus. See wahe ei tulnud mitte ainult kinnistes klubides nähtawale, waid ka awalikkudes joogimajades. Igal seisusel oma seltsid, igal seisusel oma kõrtsid. Aadelimees „Aktsia-klubis“, suurkaupmees „Mustapeades“, käsitööline „Kanutuses“. Literadid, kunstnikud, kõrgemad ohwitserid jagunesiwad, nii kudas nende tutwuskond oli, esimese ja teise klubi peale ära. Joogimajades seesama pilt. Läksiwad aadelimees ja literat Intelmanni juurde, siis pööras kaupmees Fahrenholtzi poole ning käsitööline leppis Hartmuthi ja Koffskiga.
Käsitööliste-klubi Kanutus sai aga sagedaste, harilikult hilistel öötundidel, ülematest seisustest kõrgeid külalisi. Need tuliwad kas Aktsia-klubist, naabrimajast Mustapeadest wõi mõnest weini-restoranist ja oliwad enamiste noored mõisnikud, wärwikandjad üliõpilased, suurte kaubaherrade pojad jne. Weinitujus unustab inimene nii mõndagi ära, wahel ka seisuslised waheseinad ja eelarwamised. Nõnda ka räägitawad noorherrad. Wõi õigemine: need noorherrad ei arwanud oma seisuse wastu patustawat, kui nad muidu nii põlatud „knootide“ seltsi ilmusiwad, sest nad ei tulnud siia mitte nende lõbu kaasa maitsma, waid selle üle pilkama wõi seda üleannetustega rikkuma. Iseäranis pidu- ja tantsuõhtutel sündis seda. Häda siis eestseisjatele, kes korra üle walwasiwad, ja kodaniku-mamslitele, kes kõrgete wõeraste tüsedaid naljatusi ei tahtnud mõista! Enamiste lõppes säherdune külaskäik mõne wallatuma tembuga, mis kõige kannatlikumat ja auupaklikumat eestseisust sundis wõerastele ust näitama.
See sündis muidugi kõige wiisakusega, sest ülemate seltskonna-liikide wastu püüdis kodaniku-isand ikka „peenike“ olla; sellega tahtis ta neile oma haridusest märku anda ja see oli ka äriliselt tulus. Waljumaid abinõuusid tarwitati tawaliselt ainult lihtlabaste rahurikkujate wastu. Kaks wäljawiskamise-wiisi oli Kanuti gildes sel ajal pruugil: kas „mit“ wõi „ohne Pomp.“[1] Raskemate süüde eest määrati esimene, kergemate eksimiste eest wiimane karistus. Oldi patu suuruse ja seega karistuse-liigi üle, mille alla ta langeb, kahewahel, siis pandi ka kaebealusele nelja wõi kuue silma all küsimus ette, kudas ta soowib wälja wisatud saada: kas „mit“ wõi „ohne Pomp.“ Waene patune wõis siis oma seisuse wõi südametunnistuse järele walida… Isik, kes ilma iseäralise uhkuseta pidi kaduma, puges wana auuwäärt pruugi järele lihtsalt uksest wälja. Kes aga toredust taga ajas, wõi kellele seda auu eestseisuse poolt taheti teha, pidi enne pikema rongikäigu läbi klubi ruumide tegema. Eestseisus täiel arwul kogus tema ümber, muusikakoor seati tippu, ja kõlawal pillimängul marsiti üle terwe pidusaali eestuppa, kus nõnda auustatud patuoinas üleriided selga tõmmas ja lustiliku marsi helidel wärske õhu kätte wulpsas.
Oli niisugune süüdlane ilmparandamata ja kordas oma tegusid, wõi eksis muul raskel wiisil iga kombe ja korra wastu, siis heideti ta klubis käimiselt wõi liigete seast kuude ja aastate peale wälja. Kõige pikem trahwi-määr oli 99 aastat. Nende arw, kes selle karistuse-aja lõppu suutnud ära oodata, ei olewat mitte suur olnud.
Oli klubide seast Kanutus see, kus seisused endid wahel kogemata segasiwad, siis leidus ka paar joogimaja, kus sedasarnast sündis.
Üks niisugune söögimaja oli Nunne wärawa taga, Köismäel, ühe kitsa, prügimata ja pimeda umbuulitsa otsas. Teda kutsuti ta wäikese küüraka omaniku Andersohni pilkenime järele „Lombakaks Konnaks“ („Lahmer Frosch“).
Suured keedu- ja puuwilja-aiad, esimesed enamiste Wene ogorodnikute käes rendi peal, käisiwad sel ajal terwet suurt ringi Nunne wärawa taga — Köismäelt Teliskopli teeni, muu seas paika, kus praegu Balti raudtee waksal ja wabrikuhooned seisawad. Aedade wahelt kerkisiwad nägusad alewimajakesed üles, milles Tallinna kodanikud suwekorterisi leidsiwad. Ja siin oli ka omal ajal nii kuulus „Lombak Konn“, kaunis lihtlabane alewi-trahter weeremänguga ja mitte wäga awarate ning puhtate ruumidega.
Selle joogimaja tawalised külalised oliwad meremehed, käsitöölised ja wäikekaupmehed. Iseäralistel päewadel, iseäranis laupäewal, kogus siia aga ka paremate seisuste liikmeid, wälja arwatud aristokradid. „Lombakas Konnas“ nähti siis ülemkooliõpetajaid, arstisid ja adwokatisid joomas, laulmas ja keeglid wiskamas. Kuid selle ime kordasaatjad polnud mitte tallinnlased, mitte baltlased, waid wäljamaa sakslased.
Tallinna mõlemas kõrgemas koolis, kubermangu-gümnasiumis ja doom-koolis, oliwad sel ajal enamiste wäljamaalased kooliõpetajateks. Neile ei meeldinud siinse seltskonna kinnine, seisuse-seinte ja kombe-wõrede läbi kuni narruseni wangistatud elu. Need otsisiwad omale lõbukohta, kus rohkem waba õhku walitseks, ja leidsiwad Köismäe alewist „Lombaka Konna.“ Weeremängu-seltsiks kokku astudes, käisiwad nad siin koos ja meelitasiwad aegamööda ka Tallinna paremaid kodanikka enestega kaasa. Nagu sel ajal, nii wõiksiwad wäljamaa sakslased ka praegu meie omadele seisuslist sallimist ja wabamat seltskondlikku läbikäimist õpetada.
Nagu mehed, nii oliwad muidugi ka naised seisuste järele üksteisest lahutatud. Mitte ainult, et aadeli-mehe ja literati abikaasad käsitöölise-perekonnaga läbi ei käinud — see oli iseenesest mõista — waid ka mõlemad ülemad seisused ei puutunud seltskondliselt palju kokku. „Toompea naisterahwa“ ja „alt-linna naisterahwa“ wahel oli oma kindel wahe. Kellel nime ees wäike „von“ puudus, kõrgematest auukraadidest rääkimata, see seisis alamal astmel kui „von’iga“ proua wõi preili, ning pidi ennast sagedaste ainult „emandaks“ ja „mamsliks“ kutsuda laskma.
Et aga mõlematel seisustel tarwiline iseteadwus oli, mis nii sagedaste kõrkuseks muutus, siis ei olnud õerumistest puudust. Üks tundis ennast teise läbi oma seisuslises wäärtuses alandatud ja oma auus haawatud olewat. Proua wõi preili „von“ ootas ja nõudis, et proua A. wõi preili B. (kui mitte „emand“ ja „mamsel“) teda enne teretaks; sedasama ootasiwad aga proua A. wõi preili B. proua wõi preili „vonilt“, kui wiimastel mitte just auuwäärt wanaduse poolest iseäralisi eesõigusi polnud. Ja nõnda mindi teretamata üksteisest mööda — lugu, mis mõlemaid seisusi üksteisele muidugi mitte ligendada ei wõinud. Paruniproua püüdis, kui ta siiski mõne kodaniku-prouaga kokku puutus, temale tingimata märku anda, et nad mitte ühel pulgal ei seisa, et ta peale nime-kõrguse ka Prantsuse keele, wäljamaa reisidel omandatud laiema silmaringi ning kõrgete tutwuste poolest oma wastase üle lööb. Kodaniku-proua jälle katsus igal wiisil näidata, et ta paruni-prouat sugugi ei karda, ei häbene, ennast sugugi tema all ei tunne olewat. Üks kaebas siis paruni-proua kõrkuse, teine kodaniku-proua jämeduse ja upsakuse üle. Meeste juures hakkas niisugune wahe aega mööda kahanema, naiste juures kaswas ta weel.[2]
„Toompea naisterahwad“ ja „alt-linna naisterahwad“ puutusiwad paar korda aastas heategelistel ettewõtetel, kui ka kuberneri Johann von Grünewaldti pallipidudel kokku. Neid esiteleti küll üksteisele wiisakuse ja hea kombe tõttu, aga neid ühendada, seisust seisusele lähendada ei suutnud ka siin ükski wõim. Nad oliwad pidusaaliski täieste eraldatud ja silmitsesiwad üksteist ainult eemalt enam wõi wähem wastikute pilkude ja tundmustega.
Wahet sünnitas naisterahwaste wahel üleüldse weel naise- ja neiupõlw. Tanu oli suur ja kõrge auumärk. Naine tundis ennast neiust pea wõrt ülemale ulatawat. Muidugi waatas ta siis kahetsewa haledusega wõi kõrgi põlgamisega niisuguse ussikese peale maha, keda weel mees ta madalusest polnud üles upitanud, iseäranis, kui see waeneke mõni küpsema eaga piiga oli. Naise nimi oli püha, ilmpuutumata; neiu sai alles naisenime läbi täielise kaitse ja lugupidamise all elawaks isikuks. Pärast-lõunastel kohwipidudelgi, mis igas kodaniku-majas korrapäraliseks sisseseadeks oliwad, tuli see wahetegemine ühel wõi teisel wiisil nähtawale. „Mamslile“ löödi seal warsti suu peale, kui ta oma arwamiste ja otsustega emandatele wahele tükkis, wõi nendega koguni waielusesse julges hakata.
Lõbu eest kandis, kui klubides peetawad pidud, mõned wähesed kontserdid, wäljasõidud jne. nimetamata jätame, linnateater hoolt, mis kirjaniku August von Kotzebue agaral eestwõttel elule oli kutsutud. Paremaid näitlejaid peeti, iseäranis naisterahwaste poolt, poolteks jumalateks; neid kanti käte peal ja nii mõnegi auusa ja truu kodaniku emanda õõguw armastuse-kiri wedeles säherduse mehe laua peal, „hoolsaste kaswatatud“ tütrekeste armusalmikutest hoopis rääkimata.
Wirka kirikuskäimist nõudis niihästi hea toon, kui ka harjunud kombe. Et pühapäewal enne lõunat kirikusse mindi, pärast lõunat naabri poole kohwile ning õhtul — see käib meeste kohta — klubisse ja kõrtsi — see oli iseenesest mõistetaw, see oli programm. Kirikus taewastasiwad naisterahwad osawat jutlustajat, teatris osawat lauljat ja näitlejat. Kuulsam kantsli-kõnemees Saksa kirikutes oli sel ajal õpetaja Huhn. See tubli mees oli omale iseäraliseks ülesandeks teinud, patu koledusi kujutada ja wiimast hukatust wõimalikult mõjuwate wärwidega hingedele silma ette maalida. Keda pastor Huhn korra patu-unest üles põrutas, see oli üles põrutatud. Sel õpetajal oli Tallinnas määratu mõju. Teda wõrreldi kõige kuulsamate ajalooliste patustpöörmise-apostlite ja kirikuwürstidega. Teda kardeti ja auustati ühtlasi. Naljalt suutis keegi sellest kõdist ilma jääda, kuue tööpäewa järele jälle kord pastor Huhni tõrwa- ja weewlirahe all Olewiste kirikus istuda.
Wälisest ilmast kuuldi ja teati Tallinnas wähe. Sõnumid oliwad wisad ja kasinad tulema, sest kohaline ajakirjandus puudus. Küll andis siin keegi isand Luther Saksa keeli „Nädalalehte“ wälja, aga see oli pisuke ja halwaste toimetatud, ning sedagi lugesiwad enamiste üksnes rohkem haritud elanikud. Suurtele sakstele maal ja linnas käisiwad mõned eksemplarid „St. Petersburger Zeitungi“. Suurem hulk madalamaid kodanikka elas ilma ajaleheta ning leppis sõnumi-raasukestega, mis wäheste lehelugejate laualt maha kukkusiwad.
Sel lool märkas suurem osa tallinnlasi Krimmi sõja algamist aastal 1854 alles siis, kui Tallinn juba kasakatest, ulanidest, kürasseridest ning muudest hiilgawatest wäejagudest kubises, kes kohutawat kuulujuttu kinnitasiwad, et Inglise ja Prantsuse ühendatud sõjalaewastikud Lääne meresse ja Soome lahesse on jooksmas ning siin wist linnade peale tuld ja rauda hakkawad sülgama. Ning tallinnlased märkasiwad sõda, mis Donau ääres õiguse pärast juba juulikuust saadik 1853 kestis, alles neist tarwilistest ehituse- ja häwituse-töödest, mida Tallinnas ja Tallinna ümber seiswa Wene wäe ülemjuhataja kindral Berg[3] linna kallal laskis ette wõtta.
Palawiku-sarnase rutuga parandati, kohendati ja kindlustati Tallinna wanu wallisid, wärawaid ja muid kindluse-wärkisid, ehitati hulk kaldapatareisid ning kisuti ja lõhuti terwe linnajagu Köismäel, Suure Rannawärawa ning läänepatarei wahel, maha. Kõik sealsed nägusad majakesed ühes „Lombaka Konnaga“, enamiste kõik haljendawad wiljapuu- ning keeduwilja-aiad häwinesiwad. Kardeti waenlaste pommilaskmist, mis alewi põlema oleks süüdanud ja seega terwele linnale hukatust oleks toonud. Elanikud pidiwad omale peawarju otsima, kust leidsiwad. Teisel sõja-aastal raiuti ka kenad paju- ja pihlaka-puiesteed, mis suures ringis wallide ääri palistasiwad, armuta maha. Waewalt suutis rüütelkonna-peamees parun Ungern wäikest Laste-aeda Harju wärawa ees seeläbi peasta, et ta kindral Bergile oma isiklikul wastutamisel tõotuse andis, pisikest puiestikku kohe maha lüüa lasta, kui waenlane linna laskmisega ähwardab. Mis hädaohtu walli taga, merest eemal olew Laste-aed laskmise puhul kindlusele ja linnale tegi, jäi tallinnlastele arusaamataks.
Suur põgenemine algas. Kes wähegi wõis, otsis maal wõi wäikestes, merest eemal olewates linnades warjupaika; wähemast saadeti naised-lapsed ja kallim kodune warandus linnast eemale. Ei olnud enam sõiduriistu ja hobuseid küllalt, et kõiki ahastawaid põgenejaid ja nende mammonat kaitsele kanda. Kirikumõisad, köstrimajad, Paided, Rakwered ja Haapsalud kogusiwad hirmunud naisi, lapsi ja kangest soost argpüksa täis. Keda äri ja amet linna sundis jääma, püüdis oma koda ja wara seeläbi pommide ja tule eest kaitsta, et ta pööningud ja kuurid liiwa täis laskis tuupida. Öösetel ehmatati kodanikkusid sagedaste asjata lärmi läbi sängist wälja; juba pidi pommitamine algama. Ei midagi. Nii läks päew päewa järele, nädal nädala järele mööda, waprad kodanikud jõiwad hulga raha joogimajades „julguse-wõtmiseks“ ära ning ikka weel ei tahtnud esimest pommi tulla.
Inglise-Prantsuse laewawägi admiral lord Napieri all oli küll Soome lahte ilmunud, Alandi saarel enne seda Bomarsundi kindluse ära häwitanud ja siis mõne kaitseta Soome rannalinna peale tuld andnud, aga Tallinna, Kroonlinna, Sweaborgi peale ei tahtnud ta hammas hakata; wana lord Napier oli seks liig arg ja ettewaatlik mees. Ta ei suutnud nimetatud sadamaid kaubanduselegi täieste kinni panna; kui ka suuremaid laewu läbi ei lastud, wäiksemad purjelaewad käsiwad aga ööpimedusel takistamata edasi-tagasi, nõnda iseäranis Tallinna wahet, kus sel puhul salakauba wedu haruldasel määral õitses.
Waenlane seisis Tallinna all. Seda wõis iga lõdisew kodanik pikksilmaga ja ilma selleta näha. Naissaare ümber oli wahel kuni sada Inglise ja Prantsuse sõjalaewa koos; lasti ka suurtükid müriseda, aga ainult ajawiiteks ja harjutamiseks. Rannale, kus Wene patareid neile ähwardawalt wastu wahtisiwad, julgesiwad ainult üks kord kaks Inglise suurtüki-paati niiwõrt läheneda, et nende peale kaldalt wõidi lasta.
Ka emand Wittelbach oma kahe tütrega oli sel kurjal kewadel maal kaitswat ulualust otsinud. Ta elas Paide pool, ühe tuttawa mõisawalitseja majas, ärewuse-rikast põgeneja-põlwe. Papa Wittelbach aga, kes wapralt linna jäänud kaitsma, tõendas „tüwelauas“ tuttawate wastu, temal olla nüüd, kus teistel sõda, kõige sügawam rahu-aeg.
Sügisel pöörasiwad kõik põgenejad linna tagasi, sest nowembri-tormid oliwad ettewaatliku waenlase Soome lahest wälja ajanud; hädaohtlikumateks kui kindluste pommid wõisiwad laewadele lahe põhjas olewad kiwirahnud saada. Talwe saadeti rahuga mööda. Tallinna neiud tantsisiwad ja wahetasiwad südameid ilusate garde-ohwitseridega, klubides ja perekondades peeti pidusid ja lasti isamaad elada. Aga rõemsale, rahulisele talwele järgnes kewade, mis hirmu ja ärewuse kahekordselt tagasi tõi.
Päris sõjateatrist, Krimmist, hakkas halbu sõnumid tulema. Hoolimata sellest, et sõja tsensur käre ja Lutheri „Nädalaleht“ wäike oli, kuuldi ometi, kui mitte muidu, siis erakirjadest, et meie sõjawäel kange waenlasega tegemist on, kes ennast mitte üksnes lüüa ei lase, waid ka ise suudab lüüa. Wenemaa sõjawäeline wägewus keiser Nikolai ajal ning lääne-riikide nõrkus oliwad terwes riigis kindla usu soetanud, et Wene wäele keegi wastu ei suuda panna, ja olgu waenlasi ka kolm koos. Nagu sõjateated Krimmist tunnistasiwad, läks lugu teisiti, ning kindlale wõidujulgusele järgnes seda suurem argtus.
Sewastopol oli sügisest saadik ümber piiratud, mitmed lahingid waheldawa õnnega löödud. Et ümberpiiramine nii kaua kestis ja Wene wäe waprusest imejuttusid räägiti, iseäranis aga, et haigused walju talwe jooksul inglaste, prantslaste ja türklaste seas kohutawat häwituse-tööd tegiwad, siis loodeti kindlaste, et waenlane enne kewadet häbiga taganeb ja rahulipu üles tõmmab. Lootus ei läinud täide. Wisa waenlane kannatas kõik hädad-waewad wälja, muretses omale kewadeks suurel hulgal lisawäge ja leidis weel ühe kaaslase: Sardinia heitis tema kilda, ning läkitas mai-kuus ka 15,000 meest Krimmi. Juba weebruari-kuus algasiwad rasked wõitlused talwise waheaja järele uueste. Wenelased tikkusiwad türklaste kallale Eupatorias, saiwad aga paraku lüüa. Siis lendas sõnum Europa wägewama walitseja, keiser Nikolai I., surmast läbi riigi ja tegi kartlikud meeled weelgi argsemaks. Ning warsti järgnesiwad teated hirmsatest tormijooksudest ja weristest wõitlustest Sewastopoli all, milles wenelastel jällegi hiilgawad wõidud raskete õnnetustega käsi-käes käisiwad.
Tallinnas algas kewadel 1855 uus ja weel suurem põgenemise-kihin kui eelaastal. Inglise-Prantsuse laewastik ilmus jälle. Teda juhatas nüüd noorem ja agaram inglane, admiral Dundas. Ka Tallinnas ja selle ümbruses olew Wene wägi, 30,000 meest, oli uue ülemjuhataja saanud: kindral von Bergi asemele astus kindral von Grabbe. Kuid selgi kewadel ja suwel jäi tallinnlaste kartus waenlase pommide eest asjataks. Wahete-wahel kuuldi tumedat suurtükimürinat Soome ranna poolt; seal lasti Sweaborgi kindluse peale. Aga Tallinna patareidele ei lähenenud ükski waenlik laew. Aegamööda muutusiwad meeled julgemaks ning juba enne sügiset hakkas redus olewaid naisi ja lapsi jälle linna tagasi pöörama, kelle seas ka emand Wittelbach oma mõlema tütrega oli — lugu, mis waprale meistrile asja andis soowida, et sõda ka tulewal suwel senisel lõbusal wiisil edasi kestaks. Ta soow ei läinud täide.
Septembri algusel jõudis sõnum Sewastopoli langemisest Tallinna ja warsti kuuldus, et keiser Aleksander II. rahu-soowisid awaldanud. Peale inglase oliwad ka teised waenlased sõjast tüdinenud. Austria sobitusel astutigi järgmise aasta hakatusel Parisis lepingukongressile kokku. Paastu-kuu 30. päewal wõis rahuingel Europas jälle oma lipu üles tõmmata — lepingule kirjutati alla. —
Pärast sõda tegi Tallinn tähtsa muutuse läbi. Aastal 1857 ilmus keiserlik käsk, mille järele Tallinn kindluste kirjast maha kustutati. Sõnum wõeti rõemsa meelega wastu. Meie wana linn wõis oma kitsast mundri-kuube laia koduse kuue wastu wahetada. Wärawad, peale ühe, wõeti maha, üks osa kindlusekraawisid täideti kinni ning wallid tehti suuremalt osalt maa tasa. Nende asemele asutati aegamööda meie nägusad puiesteed ehk promenadid, kuna alale jäänud kindluse-mägedele, Harju ja Suures Ranna wärawas, praegused kenad ilupuiestikud tekkisiwad, kust praegune tallinnlane kaugele ulatawal wabal waatel uhkusega oma kaswawa ja edenewa linna peale maha wõib waadata. — —
Pärast sõda liikus Tallinna elu endistes roobastes aeglaselt ja rahuliselt edasi. Hulk sõjawäge rikaste ohwitseridega oli linna ohtraste raha jätnud. Ärimees õerus käsi, jõi õhtul klaasi rohkem ja harutas „tüwelauas“ laial lõbul möödaläinud sündmusi.
Paar aastat hiljemine, kui sõjamälestuste korutamine juba tüütama hakkas, saiwad Tallinna auuwäärt kodanikud ootamata kombel uut ja hoopis isewärki jutu-ainet. Jälle juhtus midagi, mis ärewust sünnitas, kui ka mitte nii suurt ja üleüldist kui sõda.
Mitmes paigas maal algasiwad 1858. aasta kewadel talurahwa seas rahutused mõisnikkude wastu. Kauase walmistamise järele oli ammu oodatud uus „Eestimaa Talurahwa Seadus“ nii kaugele walmis saanud, et teda wõidi wälja kuulutada ning Eesti keeli tõlkes talupoegadele kätte anda. See uus seadus pidi mõisnikkude raske orjuse all ägawale maa pärisrahwale, peale tema kogukondliste olude korraldamise ja uuendamise, ka töö ja maksukoormate kergendust tooma. Niisuguseid kergendusi, wähemast kirjatähe järele, leitigi uuest seaduse-raamatust; nimelt oli nõnda-nimetatud abitegu senise wastu kahandatud. Aga kuda kohkusiwad talupojad, kui mõisnikkudelt kuulsiwad, et need kergendused uues seaduses alles siis maksma peawad hakkama, kui maad terwes kubermangus üle on mõedetud ning mõisa- ja talumaad üksteisest eraldatud — töö, mis wähemast kümme aastat aega wõtwat! Talupojad ei uskunud seda seletust. Neile ei mahtunud pähe, kuda seaduses, mis ametlikkude kuulutuste järele 23. aprillist peale täiel jõuul maksma pidi hakkama ja tõe poolest ka maksma hakkas, just need punktid mitte seadusewõimusse ei astunud, mis orjawale rahwale elukergendusi jagas. Et talupojad puuduwa wõi puuduliku lugemise-oskamise pärast seaduse sisust jagu ei saanud ning mõisnikud, kirikuõpetajad ja ametikohad neile küllalt põhjalikka seletusi ei andnud, siis arwas rahwas, et saksad uut seadust oma tulul ja keisri tahtmise wastu täieliselt makswusesse ei taha panna. See arwamine lagunes üle maa laiale, sünnitas wiha sakste wastu, ning tagajärjeks oli, et talupojad paiguti abiteo wastu tõrkuma hakkasiwad. Mõisnikud aga kutsusiwad omale sõjawäe appi, et wastupanekut wõimsalt maha suruda ja tõrkujaid karistada.
Kuna talupoegade wastupanek mõisnikkudele muudes paikades ainult abiteo tegemata jätmise näol nähtawale tuli ning haagikohtunikkude poolt määratud ihunuhtluse, kui ka sõjawäe palja ilmumise läbi sedamaid käsutäitmisele maad tegi, paisus talurahwa tõrkumine abiteo wastu ühes wallas Juuru kihelkonnas, Harjumaal, tõsiseks rahutuseks. Mahtra mõisa talupojad saiwad kuulda, kuda üks liig wali ja liig agar haagikohtunik Kose kihelkonnas mehi wastupaneku pärast armuheitmata wiisil peksta oli lasknud. Et neid endid tõrkumise pärast sellesama haagikohtuniku juurde oli kutsutud, siis otsustasiwad nad sinna minemata jääda ja hoidsiwad endid metsas ja rabas warjul. Aga teades, et neile sõjawägi kaela saadetakse, kutsusiwad nad teiste waldade mehi enestele seks puhuks appi.
Kutse wõeti wastu. Mahtra mõisa ilmus salk sõjawäge, et wastupanijaid witsade ja keppidega karistada, aga suurtel hulkadel woolas siia ka oma naabriwaldade talupoegi kokku, et karistust mitte ette wõtta lasta. Talupoegade ja sõjawäe wahel tekkis päris wäikene lahing, mis rohkeste ohwrid nõudis. Et talupoegade ülewõim suur oli, siis löödi soldatid põgenema ja Mahtra mõis sattus wiinastanud wõitjate wõimu alla. Joobnud mehed lõhkusiwad ja riisusiwad mõisas niikaua, kui hooned selgimata põhjusel põlema läksiwad ning enamiste kõik tuhahunikuks saiwad.
See sündmus andis ümbruskonna mõisnikkudele kartuseks asja, et talupoegadel nõuu on, suuremat mässu tõsta ja weel rohkem mõisaid kihelkonnas maha põletada. Suure ärewusega hakati linna põgenema. Oliwad linna-elanikud kolme ja nelja aasta eest, sõjatonti kartes, maal warjupaika otsinud, siis otsisiwad maasaksad nüüd linna-müüride wahel kaitset. Aga nagu sõda Tallinna puutumata jättis, nii jäi maal ka talupoegade mäss tulemata. Rohkendatud sõjawäe ilmumine sumbutas liikumise igal pool ära. Talupojad, kes nõnda-nimetatud Mahtra sõjast osa wõtnud, otsiti kõik kätte, toodi soldatite wahel Tallinna, pandi siin wangi ning seati sõjakohtu alla. Kohus mõistis pika ülekuulamise järele peasüüdlased surmanuhtlusele, see otsus muudeti aga hiljem raskeks ihunuhtluseks ning Siberisse sunnitööle wõi asumisele saatmiseks.[4]
Tallinna kodanikkude ringkondades harutati neid sündmusi muidugi suure elawusega — küll seltskonnas, küll perekonnas, küll õllelauas. Kodanikkude olek ja arwamine kohalise aadeli-seisuse kohta ei olnud mitte kõige sõbralikum. Selle eest kandsiwad meie aristokradid ise hoolt. Nad teadsiwad endid walitsewa seisuse olewat niihästi maal kui linnas — seal politikaliselt ja sotsialselt, siin majandusliselt. Ja seda seisuse-uhkust, mis tihti pealegi kõrkuseks ja upsakuseks muutus, ei andnud nad mitte ainult talupojale maitsta, waid ka kodanikule. See haawas wiimast ja soetas ta põues aristokradi wastu waenlikku tuska.
Sel lool ei olnud ime, et kodanikud räägitud rahutuste asjus endid enamiste talupoegade poole seadsiwad. See oli ka inimlikult arusaadaw, sest kodanikkudele polnud teadmata, kui waljuste mõisniku käsi armetuma, wäljaimetud talupoja kaela peale rõhus. Linna turul wõisiwad kodanikud oma silmaga talurahwa waesusest märku saada — nende wiletsatest hobusekontidest ja sõiduriistadest, nende armetumatest ihukatetest, nende poolnälginud nägudest, nende harimata olekust. Pealegi toodi maalt sõnumid, kui halastamatalt haagikohtunikud talupoegi rahutuste puhul ning enne seda peksta lasknud — sagedaste ainult sellepärast, et nad uut seadust teisiti julgesiwad mõista kui saksad ja selle kohta seletust pärisiwad.
Aga kodanik oli ainult selja taga, õllelauas, mõisniku wastane, ta käsi läks ainult taskus rusikasse. Astus aga niisugune mees ta ärisse, siis kumardas ta tema ees maani ja ta suu jooksis mett. Kodanikul, iseäranis ärimehel, oli mõisnikku waja — see oli ta parem „kunn.“ Ja aineline tulu määrab seltskonnale ta morali ning elutaktika. Mahtra sündmustest, Juuru mõisnikkude ärewusest ja põgenemisest räägiti linnas kahjurõemsalt; nii mõnigi pilkaw ja parastaw sõna lendas nende kohta suust suhu. Puuduti aga mõne saksaga isiklikult kokku, kes oma häda kaebas ja nurjatumaid talupoegi põrgu põhja siunas, siis jaatati taga ja siunati auupaklikult kaasa.
Kõrgema haridusega kodanikkude, literatide, seas oli aga siiski salgake wabameelseid mehi, kes rahwa häda ja tema wastu alatasa sündiwat ülekohust tundsiwad ning seeüle oma arwamisi seltskonnas ja ka mõjuwates paikades awaldamata ei jätnud. Juba hakkasiwad Lääne-Europas wägewalt luhtawad wabaduse-aated ja waimlise walguse nõuded ka meie maa terasemates, rohkem haritud peades asu leidma; juba hakati leidma, et junkri ülemeelsus ja üleannetus, karedast, wägiwaldsest minewikust päritud, mitte enam ajakohane ei ole; et kodanikul ka oma seisusline iseteadwus on, olla tohib ja olema peab. Aga neid mehi oli wähe ja nendegi seas jälle mitmed, kes majandusliselt wõi seltskondliselt niiwõrt rüütli mõju all seisiwad, et nad tema wastu awalikult wälja ei usaldanud astuda. Pealegi oli waimline wõitlus awaliku arwamise kohtulaua ees wõimata wõi wähemast wäga raskendatud. Ajakirjandus puudus, iseäranis iseseisew wabameelne ajakirjandus. Teiseks seisis terwe kirjandus Saksa ning kaudselt rüütlite kui walitsewa seisuse kõwa tsensuri all. Rüütli wastu ei peasenud ainust laitwat sõna ajalehte wõi raamatusse, ning juhtus wäljamaal midagi sellesarnast trükimusta nägema, siis keelati warsti niisuguse toode müük meie maal ära. Räägitawad wabameelsed literadid püüdsiwadki ainult wäljamaal oma pakitsewaid südameid weidi wälja puistata, olgugi, et nende karjatusi ja kirjutusi ainult seal loeti. Wähemast kuulsiwad meie rüütlid sel wiisil isegi weidi, kuda õiglased ja inimlised rahwasõbrad, kes nende seas elasiwad, nende üle mõtlesiwad. —
Weristele Mahtra sündmustele järgnes mõni nädal hiljem Tallinnas südant lõhestaw kurbmäng, mis terwes linnas kirjeldamata ärewust sünnitas ja mida tänapäewani pole unustatud.
- ↑ Toredusega wõi ilma toreduseta.
- ↑ Ma olen siin mõnda mõtet Leopold von Pezoldi raamatust „Schattenrisse aus Revals Vergangenheit“ tarwitanud. See mees elas sel ajal ise Tallinnas ja tundis siis siinseid olusid hästi.
- ↑ Pärastine feldmarschall ja Poolamaa ülemkuberner.
- ↑ Lähemalt kõigist neist asjadest ja sündmustest minu jutustuses „Mahtra sõda.“