Kuidas võitles eesti töörahvas kodusõjas

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Lühiandmed
Autor: Harald Tummeltau
Pealkiri: Kuidas võitles eesti töörahvas kodusõjas
Kirjastaja: Välismaatööliste Kirjastusühisus NSV Liidus
Ilmumisaasta: 1934
Ilmumiskoht: Moskva, Leningrad
Allikas: Eesti Punakaart ja Punavägi kodusõjas, lk 116–120

|116|

1

See oli mõni päev peale Oktoobripööret. Tallinna "Töölistemaja" Karja uulitsal kihas punakaartlastest. Saalis lõppes just suur miiting, kus teatavaks sai, et Tõnissoni-mehed Tartus kontrrevolutsioonilist pööret ette valmistavad. Sarnasel korral ei aidanud enam paljas "protestiresolutsioon", vaid siin pidi võimu juures seisev töörahvas otsustavama ja "kõvema" abinõu tarvitusele võtma. Kodanlus valis endale sõjariistus väljaastumise korralduse keskkohaks Tartu linna, kus töölisklassi jõud võrdlemisi väike oli. Kuid selle vastu kihas see linn eesti valgetest ohvitseridest (Tartus seisis eesti polk) ja hallparunlikkudest koolipoisikestest, kes väljaastumise peajõududeks pidid saama. Tartus olevast eesti rahvuslikust polgust lootsid need isandad kah sõjalist abi saada, sest vaatamata selle peale, et suurem osa soldateid punased olid, leidus polgus üksikuid olluseid, keda kodanlus ära tarvitada võis. Tartu seltsimeeste seisukord oli kaunis kirju. Tuli Tallinnast toetust nõuda. Ja Tartu seltsimehed tegid nii, nagu nad tegema pidid: töörahva diktatuur peab sõjariistus jõule sõjariistus jõu vastu panema ja kohe, alguses, oma klassivaenlase vastupanu idud ära hävitama...

Tallinna punakaartlased olid just selle küsimuse täideviimiseks "Töölistemajasse" kutsutud. "Seltsimehed, kes on nõus Tartu minema, praegu, jalamaid – jäägu saali, kes aga otsustab Tallinna jääda – mingu saalist välja. Punakaarti on tarvis nii siin kui seal". Algab sumin. Mehed viskavad vintpüssid õlale. Kuid... välja ei lähe keegi. "Seltsimehed, Tartu on tarvis vähemalt 200 meest – sellest on juba küllalt, et kodan-

|117|

lusel püksid püüli sõeluma panna ja neilt igaveseks soldatite- ja sõjamängu himu tööliste vastu ära võtta".

Vähe hiljem marssis 250-meheline punakaardisalk vaksali poole. Ja tõesti, Tallinna punakaartlaste ilmumine Tartusse õigel ajal lõpetas valgete "ülestõusu" enne, kui see algas.

2

11. veebruar 1918. a. Sel päeval mõisteti saksa mõisnikud, kes töörahva valitsuse vastu mõõga tõstsid, "linnupriiks". Punakaart mobiliseeriti üle kogu maa parunihärrasid kinni võtma. Nagu teada, lasti pärast saksa okupatsioonivõimude poolt paljud punakaartlased sellepärast maha, et nad röövlid ja riisujad olnud. Süüks toodi peaasjalikult osavõttu 11. veebruari tegevusest ja mõisade "ülevõtmine".

Kuidas oli aga lugu tõesti?

Tean niisugust juhtumit ööl vastu 11. veebr. 1918. a. Peale läbiotsimist paruni majas, kus hoolsalt iga vähem kui äravõetud asi grupiülema poolt kirja pandi, leiab punakaardigrupp enda seast mehe, kellel viinahais juures. Mees oli küll ise hoolsalt parunihärra viinakeldris viina aidanud maha kallata (niisugune oli käsk), kuid oli ka salaja, nähtavasti, va' märjukest enne mahavalamist "mekkinud". Ainult suure vaevaga läks grupiülemal korda seda punakaartlast tema oma seltsimeeste vihase omakohtu käest päästa. Mehel võeti püss käest ja saadeti jalamaid koju...

3

23. veebruar 1918. a. Oleviste kirikus on juba hommiku vara suur elavus. Altari peal ja selle ümbruses on hallide sinelite, mütside, rihmade, saabaste virnad. Vähe eemal – püssid ja padrunite tsinkkarbid. Punakaartlased, soldatid, töölised askeldavad üksteise vahelt kiirel sammul läbi. Passivad sineleid, saapaid. Topivad padruneid, kes otse seljakotti, kes padrunitasku. Grupp töölisi klõbistab kuulipildujat. Kes annab välja sõjavarustust, kes jagab, või peab arvet? Kõigil on kiir, kõik

|118|

panevad end sõjavalmis. Ruttavad. Grupp grupi järele lahkuvad hallid sõjameeste kogud Olevistest otse vaksalisse ja otse lahingusse – Keila alla. See oli 23. veebruaril 1918. a. Need olid alles esimesed eesti Punaväe salgad. Alles eila oli nii mõnigi neist alles tööpingi taga, aga juba järgmisel hommikul tormas ta vahvalt saksa junkrute kuulipildujate vastu...

4

Uraali väeliin. Talvel 1918. a. Kõva külm – ligi 40°. Paks lumekord katab kinni kõik teed. Pea kõhuni lumes rübelevad vahvad punased kütid. Tshehhid ja vene valgekaart on suurt pealetungimist alanud. Punased jätsid maha Kunguri ja Permi. 1. eesti kommunistlik polk on ainuke pikal väeliinil. Üliinimlikkude jõupingutustega sügavas lumes, hirmsa külma käes tuleb võidelda. Vahest kaob kahur ehk kuulikast kusagile sügavasse kraavi. Punaväelased ja hobused trügivad kahuri mäerünkale. Aga tshehhid on kõige aja kukil. Jälle pannakse patarei üles, raiutakse kangidega kaljuks külmanud maad, et kahurisabale toetuspaika leida, peetakse lahingut ja jällegi uuesti teele. Nii ligi 200 kilomeetrit... Aga sel ajal olid teised seltsimehed kaugel, tuhande kilomeetri taga juba Tallinna all. Kuid selle peale vaatamata, et suur tung oli oma klassivendadele Eestimaal appi tõtata, täitis patarei oma kohut lõpuni. Vaenlane oli nii eesti hallparun, kui tshehh, kui vene valgekaartlane – vahet ei olnud.

5

Jaanuarikuu esimesed päevad 1919. a. Tallinna kommunistlik kütipolk on juba kaugel teiselpool Tapat ja ligineb Tallinnale. 2. roodu mehed olid õhtul küla oma alla võtnud ja heitsid natuke puhkama, jättes välja väikse valvetõkke. Kell 11.30 m. saab pataljoni komandör roodust järgmise teadaande:

"Vaenlase rasvetka käis siin... ja meie mehed andsid tuld... enam ei ole näha kedagi. Muidu on kõik vaid ja vaga, ei ole Kalevi seltsi ega maaliitu. See võib olla ehk oli mõni eksinud Kalevipoeg. Juhtusid meie majade peale... Peale lask-

|119|

mist ei ole muud kuulda kui pastla plaginat ja nüüd on rahu majas."

Pataljoni komandör naeratas pisut. Tublid poisid! Ei oska küll õieti kirjutada, kuid selle eest oskavad nad sõdida. Need poolkirjaoskamatud roodukomandörid ühes punaväelastega ajasid valgekaartlaste "haritud" ohvitsere ja mõisnikkude bandesid kerge vaevaga kuni Tallinnani. Eesti punane kütt teadis, mille eest ta võitles ja see andis talle jõudu.

6

Veebruari lõpp 1919. a. Punavägi pühitseb oma esimest aastapäeva rasketes tingimustes. Igalt poolt tungivad peale. Eesti punased kütid on sunnitud inglise-soome-vene-eesti valgete pealerõhumise all Eestimaalt taganema. Seal, korraga, ootamata pidutsevale eesti tõusikule lööb lõkkele Saaremaal töörahva sõjariistus ülestõus.

Aasta pärast Punaväe asutamist, ilma et mingisugust sidet oleks olnud selle Punaväega, loob Saare töörahvas võitluses oma kurnaja vastu partisaansalgad ja tungib kodanlusele peale. Punavägi leidis toetust oma klassivaenlase seljataga... Eesti tööline, kus ta ka ei olnud, mõistis, kes on töörahva vaenlane, kes ta sõber. Ka siis kui valged timukad Saaremaa ülestõusu maha surusid, jäi Saare kehvik vihavaenlaseks eesti tõusikkodanlusele. 17-aastane partisaan, keda valged kätte olid saanud, vastas küsimuse peale – kui palju metsas punaseid on: "Juba ma teile kontrrevolutsionääridele seda ütlen! Pärast surma vastan." Selle eest murti poisi käe- ja reieluud puruks ja kui ikka vastust ei saadud, lasti maha. Ja nii surid paljud Saarte kangelased-partisaanid...

7

August 1919. a. Eesti kütibrigaad kaitseb Dvinski linna eelpositsiooni rasketes tingimustes, olles vaenlase alalise tugeva kahuri- ja püssitule all. Ühel varahommikul tungisid tugevad poolakate kolonnid soomusautode ja tankide toetusel peale.

|120|

Arvuliselt väike, alalistest lahingutest väsinud eesti brigaad kaotab poole oma koosseisust – mitmed sajad tublid punaväelased. Kes langes kuuli all, kes uppus Düüna jõkke... Septembris-oktoobris olid eesti punased kütid juba Orelli-Kurski all. Neid oli terve diviis, neid oli veel rohkem kui kunagi enne. Üle kaotuste – võidule. Dvinski kaotusest Denikini hävitamiseni. Eesti diviis, ajades ees Denikini valgeväe jäänuseid, jõudis võidumehena kuni Aasovi mereni...

*

Need on ainult üksikud pildid suurest võitluseajajärgust. Sadandeid ja tuhandeid eesti proletaarlasi langes selles hiiglavõitluses. Kuid eesti proletaarlaste jõud, tema võitlustahe ei kustunud kunagi. Kui üks mees haaras ta otsustaval silmapilgul sõjariistad kätte ja astus võitlusesse. Kunagi ei küsinud ta: kui palju on vaenlasi, vaid lihtsalt, kus nad on ja läks neile mehiselt vastu. Kaotades täna, kandes suuri ohvreid teisel päeval, võitis ta kolmandal päeval. Kaotades ajutiselt Eestimaal, võitis ta siiski suures Nõukogude Liidus.

Seltsimehed, kui meid uuesti võitlus kutsub, katsume olla oma seltsimeeste väärilised, kellel oli ainult üks tahtmine ja tung: hävitada oma klassivaenlane, kes ja kus ta ka ei oleks!