Kuninga-jutud/Poja amet
13.
Poja amet.
Ennemuiste elanud üks mees oma pojaga kesk metsa. Teeninud puulõikamisega oma igapäewast leiba.
Korra mõtelnud mees:
„Ma panen õige poja mõne meistri juurde ametit õppima, olgu amet mis tahes. Kui kaua ta minu juures ikka wedeleb. Kui ma wanaks jään, et ei suuda enam tööd teha, tema üksi puid ka ei lõika: nõnda jääme mõlemad nälga. Aga las’ ta õpib ühe hää ameti, mis teda ennast auusasti toidab, siis ehk saan minagi säält kõrwast weel omale ülespidamist.“
Seda mõtet awaldanud wanamees ka pojale. Pojal pole midagi selle wasta olnud.
Läinud ühel päewal kahekesi linna poole, et sääl ametit leida. Äkitselt poja kõht kangesti tühi, käib aga isa pääle, et: „anna süüa!“ ja „anna süüa!“ Wanamehel tulnud hirm pääle, et ehk poeg pargib weel kere läbi. Pole midagi süüa anda olnud.
Korraga tulnud nende juurde üks wõõras herra. See küsinud:
„Mis te riidlete siin?“
Wanamees seletanud asjaloo põhjani ära, et ametit tuldud otsima ja et poja kõht tühi. Wõõras ütelnud:
„Anna ta minu juurde õppima! Ma õpetan talle ameti, mis teda surmani toidab. Aasta on õppimise aega. Aasta pärast pead siinsamas kohas olema, poega wasta wõtmas. Kui sa aga ühe minuti hiljemaks jääd, siis oled temast ilma. Pojale saad weel 100 rubla aasta pärast kõrwa. Kui kaup walmis, siis wõib süüa ka silmapilk saada.“
Wanamehel hää weel, et nii ruttu hää ametimehega kokku saanud, weel enam hää meel, et poeg silmapilk süüa saab. On kaubaga täiesti rahul.
Wõõras olnud põrguline. Ta wõtnud poisi ja wanamehe jalgadest kinni ja keerutanud neid kolm korda wasta päewa. Silmapilk olnud suur uhke loss nende ees. Herra wiinud wanamehe ja poisi lossi ja annud korra pärast süüa. Pärast sööma kinnitanud ta weel wanameest, et ta aasta pärast tunni ja minuti pääl sellessamas kohas peab olema. Keerutanud wanameest kolm korda wasta päewa ja loss olnud kadunud. Wanamees olnud jälle selle koha pääl, kus enne pojaga, kui wõõras saks nende juurde tulnud. — Wanamees läinud koju. Elanud selle aasta suure igawuse ja kurbtusega läbi. Läinud selsamal päewal, kui ta teisel aastal poja ametissegi annud, sellesama koha pääle, kust saks poja ära wiinud. Istunud sinna maha.
Warsti olnud ka wõõras saks sääl. Ütelnud:
„Oledgi ka sõnakas mees, tunni ja minuti pääl siin!“
Keerutanud wanameest kolm korda wasta päewa ja olnudgi jälle lossi ees. Läinud lossi. Wanamehele antud hästi süüa ja juua. Wõõras saks kiitnud, nii et kahju teda ära anda.
Kord läinud saks natukene wälja. Silmapilk tulnud wanamehe poeg wanamehe juurde ja rääkinud:
„Kuule isa! Sul on mind ränk ära tunda! Mind moondatakse hauge kalaks ja teisi tuuakse weel 11. Kõik oleme ühte moodi. Kui sa mind siis ära ei tunne, siis oled minust ilma. Aga pane tähele, ma lasen oma kõrwast wäikesese mulli wälja, et sa mind ära wõiksid tunda. Teine kord moondatakse mind mustaks täkuks Teisi niisamasugusid on weel 11. Kui sa mind ära ei tunne, oled minust ilma. Aga waata ja pane tähele, minu sabas on üks walge jõhw; selle järele wõid mind ära tunda. Kolmas kord tuuakse mind mustas riietes preili näol su ette. Teisi niisamasugiseid 11. Kui sa mind siis ära ei tunne, oled minust ilma. Aga pane tähele, ma hingan wähe suu kaudu, et loor minu näo ees liigub. Siis wõid mind jälle ära tunda. Nüüd lähen, enam pole aega!“
Poeg läinudgi ära. Warsti tulnud wõõras saks jälle tuppa ja ütelnud:
„Nüüd ma toon su poja teiste seas su ette, kas sa ta ka ära tunned?“
Wanamees wasta:
„Tunnen! Ma annan kas oma hinge ära, kui ma teda ära ei tunneks!“
Wõõras nilpanud selle pääle keelt. Toodud warsti wanamehe ette kaksteistkümmend haugi. Wõõras ütelnud:
„Noh wanamees! Tunne nüüd oma poeg ära! Trehwa hästi!“
Wanamees hulgub ümber kalade, aga kudagi tunda ei wõi. Saks ka kohe kannul, et poeg midagi märki teiste hulgast isale ei wõi anda. Wõõras keeranud wähe silmad kõrwale ja üks haug lasknud suu äärest mullikese wälja. Wanamees pannud kohe käe haugi selga ja ütelnud:
„See on minu poeg!“
Wõõras wasta:
„Sa oled hästi trehwanud!“
Selle pääle toonud wõõras wanamehele kaksteistkümmend musta täkku näha. Ütelnud:
„Tunne nüüd oma poeg ära! Trehwa hästi!“
Wanamees hulgub ümber täkkude, aga tunda ei wõi, kes poeg on. Sorib korrale kõikide lakad ja sabad läbi, aga misgi märki ei näe. Korraga näeb ühe täku sabas walget karwa. Kohe pannud wanamees käe täku selja pääle ja ütelnud:
„See on minu poeg!“
Wõõra silm tõmmanud kortsu. Ütelnud siisgi:
„Sa oled jälle hästi trehwanud!“ Siis toodud 12 musta riietega preilit wanamhele ette. Wõõras ütelnud:
„Tunne nüüd see kord weel oma poeg ära!“
Wanamees hulgub jälle ümber preilide ega wõi tunda, kes poeg on. Wõõras wahib nagu kull, silmad laiali, et poeg märku ei saaks anda. Korraga keerab wõõras wähe silmad kõrwale. Üks preili õhkab tasahiljukesti, nõnda et loor silmade ees wähe liigub.
Kohe näitab wanamees seda ja ütleb:
„See on minu poeg!"
Wõõra nina tõmmanud kortsu. Ta ütelnud pahaselt:
„Sa oled mu kahjuks jälle hästi trehwanud! Ma pean tõega sest hääst õpipoisist ilma jääma! Aga jäta ta weel üheks aastaks siia minu juurde õppima, ma maksan weel 300 rubla!“
Ei wanamees luba. Ütleb:
„Ei saa! Seegi aasta oli mul ju ütlemata pikk, mis siis weel teine saab olema!“
„Jah, kaup on ikka kaup!“ ütelnud wõõras, toonud poja wälja ja maksnud 100 rubla. Siis keerutanud mõlemaid kolm korda wasta päewa ja loss olnud kadunud. Wanamees seisnud pojaga jälle endises kohas. Läinud suure rõõmuga kodu.
Mõne päewa pärast ütelnud poeg:
„Isa! Talw on ligi ja meil on talwe moona tarwis! Igal pool peetakse nüüd laatasid. Ma näitan, kuda ma oma ametiga leiba teenin. Ma moondan enese suureks täkuks; sa wiid mind laadale. Ära sa mind alla 300 rubla müü! Waljaid aga ära müü misgi hinna eest, sest kui sa need ära müüd, oled sa minust ilma!“
Teisel päewal olnud uhke täkk wanamehe ukse ees. Wanamees istunud selga ja läinud laadale. Küsinud täku eest 300 rubla.
Ostjad waadanud täkku ja ütelnud:
„Raha on küll hää, aga täkk on ka hää küll!“
Tahaksiwad osta, aga tingiwad ikka.
Korraga tuleb üks uhke herra ja küsib, palju täkk maksab. Wanamees wastab, et 300 rubla. Herra maksab silmapilk raha wälja. Ütleb:
„Müü need waljad ka mulle! Ma annan teist 300 rubla!“
Wanamees wasta:
„Ei ma neid müü!“
Wõõras istunud täku selga ja sõitnud minema. See wõõras olnud aga põrguline ise, kes poissi ostu teel omale tagasi tahtnud saada.
Ühe kiwi juures wisanud täkk wõõra seljast maha kiwi pääle, nii et wõõra külg wigastatud saanud. Ise raputanud waljad pääst ära ja kadunud, kus seda ja teist…
Wanamees läheb kodu, paneb waljad lauale ja hakkab raha ära panema. Poeg astub uksest sisse. Ütleb naerdes:
„Noh, isa! Eks nüüd ole juba 400 rubla endisega kokku talwemoona käes? Homme müü mind jälle, aga mitte alla 600 rubla. Waljad aga hoia alles!“
Wanamees olnud nõuus.
Teisel hommikul olnud wanamehe ukse ees jälle palju toredam täkk. Wanamees istunud täku selga ja läinud laadale. Küsib täkust 600 rubla.
Ostjad ütlewad:
„Hind on hää, aga täkk seda parem!“
Tingiwad siisgi weel.
Korraga tuleb wõõras saks ja küsib hobuse hinda. Wanamees wastab, et 600 rubla. Saks maksab selle raha wälja ja küsib waljaid osta. Ütleb:
„Ma annan waljastest sulle weel teist 600 rubla!“
Ei wanamees müü misgi hinna eest. Hobuse ostja istunud täku selga ja sõitnud ära. Ühe kiwi ääres wisanud täkk jälle saksa kiwi pääle, nii et pää wigastatud saanud; wisanud waljad pääst ära ja läinud, kus see ja teist…
Wanamees läinud kodu ja hakanud raha ära panema. Poeg astunud naerdes sisse ja ütelnud:
„Isa, eks meil nüüd ole talwe moona ju 1000 rubla! Waata, kui jõudsasti minu amet rikkaks teeb! Homme ära müü mind wähemalt kui 900 rubla eest! Aga ära sa waljaid müü! Kui need müüd, oled minust ilma.“
Teise päewa hommikul olnud wanamehe ukse ees weel palju toredam täkk. Wanamees istunud selga ja läinud laadale. Wõtnud siis weel enne hää päätäie wiinakest ja läinud siis jälle hobust kauplema.
Ostjad waatawad ja ütlewad:
„Sel hobusel on küll hinda, on aga wäärtust!“
Kauplewad ja tingiwad.
Korraga tuleb uhke saks ja pärib hinda. Wanamees wastab, et 900 rubla.
Wõõras maksab raha ja küsib waljaid osta. Lubab neist ka 900 rubla.
Wanamehel ei tule purjes pääga poja ütelust meeldegi ja müüb waljad ka ära. Lähab koju ja on ütlemata rõõmus, et 2800 rubla teeninud. Ootab poega koju, et teda hää ameti eest kiita. Aga ei poega tule kodu. Wanamees ootab juba kuude kaupa, aga mis kadunud, see kadunud…
Wõõras saks istunud laadal täku selga ja sõitnud ära. Ei täkk ole enam wõinud saksa maha wisata. Saks läinud ühte kõrtsi ja sidunud täku räästa külge kinni.
Kõrtsipoisid küsinud saksalt:
„Kas joodame ka täku ära ja paneme talli sööma?“
Saks wasta:
„Ei ole tarwis! Las’ ta nälgib ja külmetab õues! Ta on oma hullamisega minu külge ja pääd lõhkunud, sellepärast olgu see talle õpetuseks!“
Kõrtsipoistel aga kahju kenast täkust. Wiiwad hallikale jooma. Täkk, niipea, kui nina weepinnale paneb, läheb waljastest läbi wette ja moondab kiisaks. Waljad jääwad aga kõrtsipoiste kätte. Need jooksnud kõrtsi ja rääkinud, kuhu täkk läinud. Saks jooksnud suure rutuga hallika juurde ja moondanud enese haugiks. Hakanud siis kiiska tagaajama. Kiisk ujunud nagu nool haugi eest ära. Korraga läinud ta pae serwa alla. Haug jäänud wahtima. Palunud kiiska, et kiisk wälja tuleks. Ei kiisk tule. Haug palub:
„Keera mulle wiimast korda weel nägu ja anna mulle suud, siis tahan ma ära minna!“
Kiisk wasta:
„Sa anna mu sabale suud!“
Kolm päewa oodanud haug kiiska pae alt wälja tulema. Siis hakanud häkki wihma sadama. Pikne löönud haugi selga; haug kadunud ära, kartnud, et wiimaks surma saab.
Kiisk, kui arwanud haugi enesest ju üsna kaugel olema, läinud pae serwa alt mööda oja kuni kuninga rohuaeda. Ujunud sinna hallikasse, kus kuninga tütrele joogi wett wiidud.
Üks tüdruk tulnud wett wiima. Kiisk muutnud enese kuld kiisaks ja länud wee-riista. Tüdruk wiinud kuld-kiisa weeriistaga kuninga tütrele. Kuninga tütar jätnud riista lahtiselt seisma, kartnud, et ehk kiisk sureb ummuses ära. Kiisk aga muutunud öösel kenaks nooreksmeheks ja läinud kuninga tütre juurde! Jutustab siis, kuda ta ennast kiisaks muutnud.
Päewa ajaks tahtnud noormees ennast jälle kiisaks muuta, aga kuninga tütar keelanud ja ütelnud, et seda ei pruugi teha. Noormees aga kartnud kuninga tütre wanemaid; sellepärast ütelnud ta:
„Ma moondan enese sõrmuseks. Pane see sõrmus enese sõrme. Kui isa ja ema küsiwad, kust sa selle said, siis wasta, et joomariistast wee seest leidsin!“
Nõnda noormees teinudgi. Muutnud enese ilusaks kuld sõrmuseks. Kuninga tütar pannud selle omale sõrme.
Päewaajal küsinud kuningas:
„Kust sa selle kuld sõrmuse said?“
Tütar wasta:
„Leidsin jooma riistast, wee seest!“
Kuningas pole muud enam pärinudgi.
Teisel ööl moondanud sõrmus enese jälle ilusaks nooreks meheks. Ta rääkinud:
„Homme tuleb sulle üks wõõras kosja. Aga see on üks petis ja kelm, mitte ristiinimene, waid päris kuriwaim ise. Mind tahab ta kätte saada, sellepärast tahab ta sind kosida. Aga ära sa heida nõuusse!“
Teisel päewal olnud noormees jälle sõrmuseks kuninga tütre sõrmes. — Üks wõõras mees tulnud kuninga juurde ja tahtnud tütart omale kosida, ähwardades, et „kui ei saa, siis sõda tõstan!“ Kuningas pole midagi teadnud wastata. Tütar seisnud aga kõwasti wasta.
Öösel õpetanud jälle noormees ja ütelnud:
„Nüüd annawad su wanemad sulle ka nõuu selle petisele minna, aga ära mine!“
Nii olnudgi. Wõõras tulnud jälle ja lubanud tõesti sõda tõsta, kui ta tütart omale ei saa. Isa ja ema kartnud sõda ja andnud tütrele nõuu, wõõrale mehele minna. Aga et tütar luba minna.
Wõõras saks läinud ähwardades ära.
Öösel rääkinud jälle nooreks meheks muutunud sõrmus:
„Homme on wõõras weel palju kurjem, kui täna; su wanemad tahawad sind wägisi temale panna, aga ära hooli millestgi midagi. Kui wõõras näeb, et sa oma üteluses kindel oled, siis küsib ta su käest sõrmust mälestuseks. Ta tuleb wägisi seda ära wõtma. Sa ütle: „ennem wiskan ta puruks, kui sulle annan!“ Selle pääle weerewad herned iseenesest põrandale. Wõõras kaob silmapilk ja kukk tema asemel hakkab neid herneid sööma, üks hernes weereb sinu poole. Sa wajuta see oma jala alla. Kui kukel herned söödud on, siis wõta hernes oma jala alt ja wiska kuke külge. Küll siis näed, mis sünnib!“
Noormees muutnud enese päewaajaks jälle sõrmuseks. Kuninga tütar pannud ta sõrme. Wõõras kosilane tulnud ja ütelnud: „Kui ma teda täna ei saa, siis on sõjawäed platsis! Teie riik saab ära häwitatud!“
Isa ja ema käinud tütre pääle, et „mine!“ ja „mine!“ „Kas sinu pärast saab riik hukka?“
Tütar wasta:
„Minu pärast wõib ka riik hukka minna, aga temale ma ei lähe! Ta on üks petis kelm!“
Wõõras tellima:
„Kui sa ise mulle tulla ei taha, siis anna ometi oma sõrmus mulle mälestuseks waadata! Siis ma weel sõda ei tõsta!“
Kuninga tütar wasta:
„Sinu sugusele kelmile ei anna ma midagi!“
Isa meelitama:
„Kuule tütar! Sinu sõrmus ei maksa meie riiki. Anna ta wõõrale ära, et ta meid rahule jätaks!“
Kuninga tütar olnud aga kindel. Ei ole lubanud sõrmust. Isa ja wõõras jooksnud tütre kallale, et sõrmust wägisi käest ära wõta. Tütar aga ütelnud:
„Ennem wiskan ta puruks, kui ma ta sulle annan!“
Silmapilk olnud wõõras kadunud. Herned weerenud iseenesest põrandale. Üks hernes weerenud kuninga tütre poole. Kuniniga tütar wajutanud selle oma jala alla. Must kukk ilmunud neid herneid sööma. See kukk olnud ümber moondunud wõõras kosilane.
Kui kukel kõik herned söödud olnud, wõtnud kuninga tütar wiimase terakese oma jala alt ja wisanud sellega kukke. Silmapilk olnud kukk kadunud. Sinine suits jäänud aga weel nähtawale. Hernes moondunud sõrmuseks kuninga tütre sõrme. Selle pääle moondunud sõrmus kuninga tütre sõrmes jälle nägusaks nooreks meheks. See jutustanud kuningale kõik ära, kuda ta aasta põrgus ametit õppinud, kuda ennast hobuseks muutnud ja kuda kuriwaim, ta endine peremees, ta ära ostnud; kuda siis läbi waljaste hallikasse läinud ja kiisaks muutnud; kudas kuriwaim teda haugi kala näol taga ajanud ja wiimaks pikse noolisid kartes ära läinud.
„Ma tulin kuldkiisa näol kuninga tütre joogi riista,“ seletanud noormees: „Siin moondasin kuld sõrmuseks. Mu endine peremees tahtis sellepärast teie tütart omale, et sõrmust, see on mind tema sõrmest kätte saada. Pärast meelitas ta sõrmust üksi omale. Ma aga keelasin teie tütart, et ta ei pidanud temale ei ennast, ega ka sõrmust lubama, sest ma teadsin ta otsa ette ära. Hernes, mis teie tütre jala all oli, olin mina. Poleks ma tema jala all warju leidnud, ta oleks mu teistega ühes ära söönud. Aga et teie tütar mind tema külge wiskas, sellepärast sai ta otsa. Silmapilk moondusin ma sõrmuseks, siis jälle selleks, mis ma praegu olen. Nüüd on minu waenlane otsas, teda ei pruugi ma enam karta!“
Kuningal olnud wäga hääl meel. Lubanud oma tütre nooremehele naeseks. Pulmad peetud suure auu ja toredusega ära.
Pärast pulmi jäänud kuninga wäimees ühtlasi ka troonipärijaks. Selleks oli ta oma aastaga õpitud ameti läbi saanud!