Kuninga-jutud/Wigane rätsepp kuninga wäimeheks
15.
Wigane rätsepp kuninga wäimeheks.
Ühes külas olnud kord wäikese kaswuga rätsepp. Et tal üks jalg lühemas oli loodud, kui teine, siis pidi ta alati kõndides sandi wiisil lonkama.
Wigane rätsepp jäänud ju wanapoisi auu sisse. Külarahwal pole muust asjast enam juttu olnudgi, kui „millal rätsepp naise wõtab!“ Et rätsepal tawalisesti wa’ „pousku“ olnud, siis lootnud mitugi neiut tema pääle. Aga ega rätsepp loll ole! Kas ta oma warandusega siis omale kõrgemat abikaasat ei saagi, kui küla tüdrukuid?!
Selle riigi kuningal olnud tütar. Et ta omale hästi tugewat wäimeest tahtnud, siis andnud ta järgmise kuulutuse wälja: „Mul on üks jõuumees ja karu. Kes neid ära wõidab, saab minu wäimeheks!“
Wigane rätsepp oli ka seda kuulutust lugenud. Oli wõtnud nõuuks, neid wägilasi ära wõita. Ta läinud kuninga lossi ja andnud ülesse, et ta kuninga wägimehe ja karuga wõidelda tahab. Seda lubatud. Rätsepp wõtnud kandle ja läinud sinna tuppa, kus wägimees olnud. Hakanud sääl kannelt mängima. Kui wägimees rätsepat näinud, mõtelnud ta: „plõmista päälegi weel! mis sinust saab ka tappa? Ootan, kuni kuningas siia tuleb, siis tapan su kuninga silma all ära.“ Heitnud magama.
Rätsepp wõtnud wägimehe mõõga ja löönud pää otsast maha. Ise pugenud woodi alla. Wägimees tõusnud üles ja keerutanud ilma pääta weel kolm korda mõõgaga ümber, et rätsepp ka pääst ilma jääks; rätsep aga hirwitab woodi all; siis langenud wägimees surnult maha. Rätsepp pannud ta keha woodisse. Pää pannud ka oma paigale. Ise hakanud kannelt mängima.
Warsti pääle seda tulnud kuningas sinna. Kui wägimeest woodis silmanud, mõtelnud ta: „wägimees heitnud magama! Jättis wist weel rätsepa elusse, et tapab mu silma all ära!“ Suur aga olnud ta imestamine, kui näinud, et wägimehe pää enam kehaga koos polnud. Ütelnud rätsepale:
„Wägimehe wõitsid sa ära. Wõida karu ka ära!“
Selle pääle lastud karu sisse. Rätsepp mänginud ikka kannelt. Karu läinud rätsepa juurde ja tahtnud kandle mängimist õppida. Rätsepp ütelnud:
„Ei sa niimoodi wõi kannelt mängida! Sul on pikad kõwerad küüned, need tõmbawad kandle keeled katki. Aga las’ ma sirutan wähe su küüsi!“ Karu olnud nõuus.
Rätsepp tagunud talwa seina wahele, käskinud siis karu oma küüned talwast aetud prao wahele panna. Karu pannud. Äkitselt tõmmanud aga rätsepp talwa seina wahelt ära ja pragu läinud kokku; karu küüned jäänud wahele. Oh seda mölinat ja kisa, mis nüüd karu tõstnud! Pool tundi lasknud rätsepp teda pilli lüüa, siis wast tagunud ta talwa jälle seina wahele ja karu pääsnud ära. Jooksnud kohe wingudes kuninga juurde ega pole enam rätsepa ligigi läinud.
Nüüd hakanud rätsepp kuninga tütart nõudma.
Kuningas pole parata saanud, muud kui andnud. Andnud weel tõlla ja hobused pääle kauba.
Rätsepp hakanud ära minema. Kuningal olnud tütrest kahju. Saatnud karu järele, et karu rätsepa ära murraks ja tütre tagasi tooks.
Kui rätsepp karu näinud, teinud ta kuninga tütre päris halasti, sidunud ta ohelikuga tõlla taha ja lasknud nelja-käpili joosta. Karu arwanud, et mõnda nülgitud karu weetakse. Kartnud, et teda ka ära nülgitakse. Jooksnud kiunudes kuninga juurde tagasi.
Rätsepp aga läinud kuninga tütrega oma elukorterisse; lasknud ennast kuninga tütrega laulatada ja elanud ilusat elu.