Kuritöö ja karistus/Esimene osa/VI

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
V
Kuritöö ja karistus
Fjodor Dostojevski, tõlkinud A. H. Tammsaare
VII

VI

Hiljemini sai Raskolnikov juhuslikult teada, milleks kaupmees ja tema naine Lizavetat tol korral endi poole kutsusid. Asi oli kõige harilikum ja selles polnud midagi iseäralikku. Sissesõitnud ja vaesunud perekond müüs oma asju, rõivaid ja muud selletaolist, kõik naiste oma. Et turul polnud kasulik müüa, siis otsiti nendega kauplejat ja Lizaveta just sellel alal teotseski: võttis komisjoni peale, ajas asju ja tal oli palju tegemist, sest ta oli väga aus ja küsis alati viimast hinda: mis ta nõudis, see ka jäi. Ta rääkis üldse vähe ja oli, nagu juba tähendatud, nii alandlik ja pelglik…

Kuid Raskolnikov muutus viimasel ajal ebausklikuks, mille jäljed jäid temasse veel kauaks ajaks, peaaegu kustumatult. Ja kogu selleski asjas kaldus ta pärast alati nägema midagi imelikku ja saladuslikku, nagu oleksid siin tegevuses mingisugused iseäralikud mõjud ja kokkusattumused. Juba talvel teatas talle ükskord jutuajamisel keegi tuttav üliõpilane Pokorev enne Harkovisse sõitmist vanaeide Aljona Ivanovna aadressi, et ta võiks siis, kui tal tarvis on, seal asju pantida. Kaua aega ei läinud ta eide juurde, sest tal olid tunnid ja ta ajas kuidagi läbi. Umbes poolteist kuud tagasi tuli tal öeldud aadress meelde; tal oli kaks pantimiseks kõlblikku asja: isa vana hõbekell ja väike kolme punase kiviga kuldsõrmus, mille õde oli talle jumalagajätmisel kinkinud. Ta otsustas sõrmuse ära viia; otsis vanaeide üles ja ilma et ta temast veel midagi iseäralikku oleks teadnud, tundis ta kohe, esimesest silmapilgust peale tema vastu piiritut jälkust, võttis temalt kaks «piletikest» vastu ja astus teel sisse kuhugi halba trahteriurkasse. Ta küsis teed, istus ja langes sügavasse mõttesse. Peas vasardas ühtejärge imelik mõte, nagu nokiks kanapoeg munakooresse auku, ja see mõte huvitas teda väga.

Teise laua ääres, peaaegu tema kõrval, istusid üliõpilane, keda ta polnud varem näinud, ja noor ohvitser. Nad mängisid algul piljardit ja hakkasid praegu just teed jooma. Äkki kuuleb ta, et üliõpilane räägib ohvitserile liigkasuvõtjast eidest Aljona Ivanovnast, kolleegiumi sekretäri lesest, ja teatab temale selle aadressi. Juba ainult see tundus Raskolnikovile imelikuna: ta tuli just praegu sealt, aga siin räägitakse temast. Muidugi, see on juhus, kuid ta ei saa enam kuidagi lahti ühest väga ebatavalisest muljest ja siin astub see üliõpilane talle kohe nagu appi: ta hakkab kaaslasele seletama kõiksuguseid üksikasju sellest Aljona Ivanovnast.

«Ta on tore eit,» sõnas üliõpilane, «temalt võib alati raha saada. Rikas teine nagu mõni juut, võib korraga viis tuhat välja panna, aga ei põlga ka rublalist panti. Meid käib palju tema juures. Ainult igavene raisk on ta…»

Ja üliõpilane rääkis, kui kuri ja tujukas see eit on, et tarvitseb ainult ühe päeva pandi tähtaega mööda lasta ja asi on läinud. Annab neli korda vähem, kui asi maksab, kuid protsente võtab viis, isegi seitse kuus jne. Üliõpilane sattus lobisemishoogu ja rääkis peale selle veel, et eidel on õde Lizaveta, keda ta – nii väike ja ilge kui ta ka on – alati peksab ja täielikus orjuses hoiab, nagu oleks see mõni väike laps, kusjuures Lizaveta on kasvult vähemalt kaks arssinat ja kaheksa verssokit pikk.

«Ka omasugune haruldane nähtus!» hüüdis üliõpilane ja naeris laginal.

Nad hakkasid Lizavetast rääkima. Üliõpilane kõneles temast mingisuguse iseäraliku heameelega, naerdes ühtsoodu, kuna aga ohvitser suure huviga kuulas ja palus Lizavetat enda juurde saata pesu parandama. Raskolnikov ei pillanud ainustki sõna ja sai korraga teada: Lizaveta oli õest noorem ja eide poolõde (võõrad emad) ja juba kolmkümmend viis aastat vana. Ta töötas õe heaks päevad ja ööd, oli majas köögitüdrukuks ja pesupesijaks ja peale selle õmbles veel müümiseks, käis raha eest isegi põrandaid küürimas ja andis kogu teenistuse õele. Ta ei tohtinud ühtegi tellimust ega tööd ilma vanaeide loata vastu võtta. Vanaeit oli juba oma testamendi teinud, mida ka Lizaveta ise teadis, ja testamendis polnud viimasele kopikatki jäetud, välja arvatud liikuv varandus, toolid ja muu; kogu raha aga oli määratud kuhugi N. kubermangu kloostrile vanaeide hingepalve tasuks igaveseks ajaks. Lizaveta oli linnakodanik, kuid mitte ametnikkude killast, alles neiu ja keha poolest väga nurgeline, haruldaselt pikk, jalad suured ja nagu väljapoole pööratud, kandis alati kulunud sikunahast kingi ja armastas puhtust. Peaasi, mida üliõpilane imestas ja mis teda naerma ajas, oli see, et Lizaveta oli alalõpmata rase.

«Sa ise ju räägid, et ta on värdjas?» tähendas ohvitser.

«Jah, tõmmu teine nagu mõni naiserõivais soldat, aga tead, värdjas pole ta sugugi. Tal on nii heasüdamlik nägu ja silmad. Isegi väga. Tõendus – ta meeldib paljudele. Niisugune vaikne, sõnatu, leplik, kõiges leplik. Naeratus on tal isegi väga kena.»

«Ta meeldib ju sinulegi?» naeris ohvitser.

«Sellepärast, et ta on imelik. Ei, tead, mis ma sulle ütlen: mina tapaksin selle neetud vanaeide ja rööviksin paljaks ja ma kinnitan sulle, et teeksin seda ilma vähimagi südametunnistuse piinata,» lisas üliõpilane tuliselt juurde.

Ohvitser hakkas jällegi naerma ja Raskolnikov võpatas. Kui imelik!

«Tead, ma tahan sult üht tõsist asja küsida,» lausus üliõpilane ägedamaks muutudes. «Praegu tegin ma muidugi nalja, kuid pane tähele: ühel pool rumal, mõttetu, tühine, kuri ja haige eidetudike, keda pole kellelegi vaja, vaid otse vastupidi – kes on kahjulik ja kes isegi ei tea, milleks ta elab, surres homme, tunahomme niikuinii. Mõistad? Mõistad?»

«Noh, mõistan küll,» vastas ohvitser ja vahtis tähelepanelikult ägestuvat kaaslast.

«Kuula edasi. Teisel pool noored, värsked jõud, kes hukkuvad asjatult toetuse puudusel igal pool tuhandete kaupa! Sada, tuhat asja ja kavatsust võiks korraldada ja parandada vanaeide rahaga, mis on nüüd määratud kloostrile! Võib-olla sajad ja tuhanded olendid, kes on õigele teele juhitud, kümned perekonnad, mis oleksid päästetud kerjakepist, purunemisest, hukatusest, liiderlikkusest, suguhaigustest, – ja seda kõike tema, selle eide raha eest. Tapa ta ja võta tema raha selleks, et selle abil end pühendada inimsoole ja üldisele üritusele: mis sa arvad, kas tuhande heateoga ei hüvita üht pisitillukest kuritööd? Ühe elu eest – tuhanded elud, mis on päästetud kõdunemisest ja roiskumisest. Ühe surma tasuks tuhat elu, – see on ju lihtsalt aritmeetika! Ja mis tähendab üldisel kaalul selle rinnahaige, rumala ja kurja liigkasuvõtja elu? Mitte enam kui täi või prussaka elu, isegi seda pole ta väärt, sest vanamoor on ju kahjulik. Tema pureb ju võõrast elu: alles hiljuti hammustas ta kurjuses Lizaveta sõrme; peaaegu oleks pidanud sõrme otsast ära lõikama!»

«Muidugi, ta ei ole väärt, et ta elaks,» tähendas ohvitser, «kuid siin on ju loodus.»

«Ah, vennas, aga loodust ju parandatakse ja juhitakse, muidu peaks ju eelarvamustesse uppuma. Ilma selleta poleks ainustki suurt inimest. Öeldakse: «kohusetunne, südametunnistus», – ma ei taha midagi öelda kohusetunde ja südametunnistuse vastu – aga kuidas me neid mõistame? Ootand, küsin sinult veel midagi. Kuula!»

«Ei, oota! Mina küsin sinult. Kuula!»

«Noh!»

«Praegu sa räägid ja targutad, aga ütle mulle; kas sa ise tapaksid selle vanaeide?»

«Mõistagi, et ei! Ma räägin õiglusest… Minus polegi siin küsimus!…»

«Minu arvates on nii, et kui sa ise ei söanda, siis pole siin ka mingit õiglust!… Lähme teeme veel ühe partii!»

Raskolnikov oli suures ärevuses. Muidugi, see oli kõige harilikum ja sagedasem, juba nii mitugi korda kuuldud noorte kõnelus ja mõtted, kuigi varemini teisel kujul ja teise teema näol. Ent mispärast pidi ta just niisugust kõnelust ja niisuguseid mõtteid kuulma just nüüd, kui tal ka omas peas olid tärkamas… just samasugused mõtted? Ja mispärast just nimelt nüüd, kui ta oma mõtte-eo vanaeide juurest tulles kaasa tõi, satub ta kuulma kõnelust samast vanaeidest?… Temale tundus see ühtelangemine alati imelikuna. Sel tühisel trahterikõnelusel oli asjaloo edaspidisele arenemisele haruldaselt suur mõju: nagu oleks siin tõesti mingisugune ettemääramine, näpunäide…


…………………………

Heinaturult koju jõudnud, langes ta sohvale ja istus seal terve tunni liikumatult. Vahepeal ilm pimenes; küünalt tal ei olnud ja pealegi ei tulnud tal mõttessegi tuld põlema süüdata. Eales ei suutnud ta meelde tuletada, kas ta sel korral midagi mõtles või ei. Viimaks tundis ta ennistist palavikku ja külmajudinaid ning märkas heal meelel, et sohvale võib ka pikali heita. Varsti vajus talle peale raske, tinane uni ja justkui rõhus ta maha.

Ta magas kaua ja ilma unenägudeta. Nastasja, kes järgmisel hommikul kella kümne paiku tema juurde tuli, tonkis ta suure vaevaga unest üles ja tõi talle teed ja leiba. Tee oli jällegi pära peal keedetud ja teenija enda kannus.

«Küll õige magab!» hüüdis ta pahaselt. «Ja ikka aina magab teine!»

Raskolnikov ajas enda vaevaliselt üles. Ta pea valutas; ta mõtles püsti tõusta, kuid pööras end ringi ja langes jällegi sohvale.

«Uuesti magama!» hüüdis Nastasja. «Oled sa haige või?»

Raskolnikov ei vastanud.

«Teed tahad?»

«Pärastpoole,» lausus Raskolnikov vaevaga, sulges jällegi silmad ja pööras end näoga seina poole.

Nastasja seisis tema juures.

«Tõepoolest on ehk teine haige,» ütles ta, pöördus ümber ja läks ära.

Kell kaks tuli ta uuesti supiga. Raskolnikov lamas nagu ennistki. Teed polnud ta puudutanud. Nastasja solvus ja tonkis lamajat tigedalt.

«Mis sa lõõskad!» karjus ta ja silmitses teda vastikusega. Raskolnikov ajas enda üles ja istus, kuid ei öelnud teenijale midagi ja vahtis põrandale maha.

«Oled haige või?» küsis Nastasja ega saanud jällegi vastust.

«Läheksid ometi väljagi,» ütles ta vähese vaikimise järel, «tuulgi pisut ehk lahutaks. Kas sööma hakkad või ei?»

«Pärastpoole,» lausus Raskolnikov nõrgalt. «Mine ära!» Ja ta lõi käega.

Teenija seisis veel pisut, vaatas teda kaastundlikult ja lahkus siis toast.

Mõne minuti pärast tõstis Raskolnikov silmad ja vahtis kaua suppi ja teed. Siis võttis ta leiba, siis lusika ja hakkas sööma.

Ta sõi ainult pisut, kolm-neli lusikatäit, sedagi ilma isuta ja nagu masinlikult. Pea valutas vähem. Pärast lõunasööki heitis ta jällegi sohvale pikali, kuid und enam ei tulnud ja ta lamas muidu, kummuli, surudes näo patja. Kõik näis talle viirastusena, mingisuguse imeliku unenäona: kõige sagedamini kerkisid esile pildid, nagu viibiks ta kuskil Aafrikas, Egiptuses, mingisuguses oaasis. Karavan puhkab, kaamelid lamavad rahulikult; ümberringi kasvavad palmid; kõik söövad lõunat. Tema aga joob vett, otseteed ojakesest, mis siinsamas kõrval vulisedes voolab. On nii jahe ja vesi on imeline-imeline sinine ja külm, ning voolab mööda kirevaid kive ja mööda puhast kuldsete sädemetega liiva… Äkki kuulis ta selgesti, et kell lööb. Ta võpatas, virgus, tõstis pead, vaatas aknasse, aimas aega ja kargas täielikule teadvusele tulles äkki üles, nagu oleks keegi ta sohvalt maha kiskunud. Kikivarvul läks ta ukse juurde, tegi selle tasakesi praokile ja kuulatas, mida tehakse all trepil. Ta süda peksis. Kuid trepil oli kõik vaikne, nagu oleks seal magatud… Kummaline ja imelik näis talle, et ta oli võinud niisuguses uimastuses eilsest saadik magada ja et ta polnud mitte midagi teinud, mitte midagi valmis pannud… Aga ometi võib-olla on kell juba kuus löönud… Ja teda valdas une ja tuimuse asemel äkki haruldane palavikuline ja nagu nõutu ärevus. Siiski, ettevalmistusi oli vähe teha. Ta pingutas kogu oma jõudu, et kõike järele kaaluda ja mitte midagi unustada; kuid süda peksis ja tagus nõnda, et hingamine muutus raskeks. Kõigepealt oli vaja silmus teha ja palitu külge õmmelda – silmapilgu töö. Padja alt otsis ta sinna topitud pesu seast vana, täiesti lagunud musta särgi, mille närude küljest käristas umbes verssokilaiuse ja kaheksa verssoki pikkuse paela. Selle pani ta kahekorra, võttis oma laia ja tugeva, mingisugusest paksust puuvillasest riidest suvepalitu seljast (tema ainuke ülerõivas) ja hakkas särgipaela otsi sissepoole vasaku kaenla alla ajama. Ta käed värisesid õmmeldes, kuid ta sai endast võitu ja õmbles silmuse nõnda külge, et seda väljastpoolt sugugi polnud märgata, kui ta palitu uuesti selga ajas. Nõel ja niit olid tal juba ammugi valmis muretsetud ja seisid laual paberi sees. Mis aga silmusesse puutub, siis oli see tema oma kaval leiutis: silmus oli kirve tarvis määratud. Võimatu oli ju tänaval minnes kirvest käes kanda. Kui ta aga lihtsalt palitu alla peita, siis oleks pidanud teda ikkagi käega kinni hoidma, mida oleks võidud tähele panna. Nüüd, silmusega, tarvitseb sinna pista vaid kirve tera ja ta ripub rahulikult kogu tee vasemal pool kaenla all. Kätt palitu taskusse surudes võis ta kirvest vartpidi veel hoida, et ta käies kõikuma ei hakkaks. Kuna palitu oli väga lai, päris kott kohe, siis ei võinud sugugi näha olla, et ta läbi tasku käega midagi kinni hoiab. Selle silmuse mõtles ta juba kahe nädala eest välja.

Kui see oli valmis, pistis ta sõrmed väikesse türgi diivani ja põranda vahel olevasse praosse, kobas midagi vasemal pool nurgas ja tõmbas sealt välja juba ammugi valmistatud ja sinna pistetud pandi. See pant polnud muuseas sugugi pant, vaid lihtsalt siledaks hööveldatud lauatükk, suuruse ja paksuse poolest umbes hõbedase portsigari taoline. Selle lauatüki leidis ta juhtumisi ühel oma jalutuskäigul kusagilt hoovist, kus tiibhoones asus mingisugune töökoda. Alles pärast lisas ta lauatükile juurde sileda ja õhukese raudplaadi – vist millegi küljest ära murtud, – mille ta samal korral oli tänavalt leidnud. Mõlemaid tükke kokku pannes – raudplaat oli lauakesest pisut väiksem – sidus ta nad ristamisi kõvasti niidiga kinni; pärast seda mässis ta nad korralikult, isegi veidi toretsevalt puhtasse valgesse paberisse ja sidus paki nõnda kinni, et seda oleks keerulisem lahti võtta. Seda oli vaja selleks, et silmapilgukski vanaeide tähelepanu kõrvale juhtida paki lahtivõtmisega ja tarvilikku aega leida. Raudplaadi pani ta lauatükile lisaks raskuse otstarbel, et eit vähemalt esimesel silmapilgulgi «asja» puuks ei peaks. Kõike seda hoidis ta tänini sohva all varjul. Ta just sai aga oma pandi välja, kui äkki kusagilt hoovist kostis kellegi hüüe:

«Kell on juba ammugi seitsme peal!»

«Juba ammugi! Mu jumal!»

Ta tormas ukse juurde, kuulatas, võttis kübara ja hakkas mööda oma kolmeteistkümmend astet alla minema – ettevaatlikult, vaikselt nagu kass. Kõige tähtsam töö seisis ees – köögist kirve varastamine. Et asja pidi kirvega toimetama, seda oli ta juba ammugi otsustanud. Tal oli veel aedniku liigendnuga; kuid noa, eriti aga enda jõu peale ta ei lootnud, seepärast jäigi ta lõplikult kirvele peatuma. Juhime tähelepanu veel ühele iseärasusele nende lõplikkude otsuste suhtes, mis ta selles asjas oli teinud. Neil oli üks imelik omadus: mida lõplikumaks nad said, seda näotumaks ja mõttetumaks muutusid nad tema enda silmis. Hoolimata kõigest oma piinavast sisemisest võitlusest, ei suutnud ta ometi kogu see aeg mitte silmapilgukski uskuda oma mõtete teostumist.

Ja kuigi oleks millalgi nõnda juhtunud, et juba kõik oleks olnud viimse peensuseni läbi mõeldud ja lõplikult otsustatud, ja kui poleks olnud enam milleski mingit kahtlust, just siis oleks ta ehk sel silmapilgul kõigest lahti öelnud, pidades seda meeletuks, võimatuks ja loomuvastaseks. Kuid lahendamata punkte ja kahtlusi oli veel lõpmata palju. Mis aga sellesse puutus, kust kirvest saada, siis ei rikkunud see pisitilluke asi tema rahu põrmugi, sest miski polnud kergem kui see. Asi oli selles, et Nastasja käis sageli kodust ära, eriti õhtuti: jookseb teine naabrite juurde või poodi, kuna ta ukse alati pärani lahti jätab. Seepärast perenaine temaga riidleski. Nõnda siis, tarvitses ainult vajalikul silmapilgul tasakesi kööki astuda ja sealt kirves võtta ning tunni aja pärast (kui kõik on juba lõpetatud) sinnasamasse tagasi panna. Kuid kujutluses esinesid ka kahtlused. Ütleme, ta tuleb tunni aja pärast, et kirvest tagasi panna, aga Nastasja on siin, on koju tulnud. Muidugi peab niisugusel korral mööda minema ja ootama, kuni ta uuesti köögist ära läheb. Ent mis siis, kui ta vahepeal kirvest otsima hakkab, selle puudu leiab olevat, karjuma pistab, – kahtlus ongi käes, vähemalt juhus kahtluseks.

Kuid need olid peensused, millest ta mõtlema ei hakanud, pealegi polnud tal selleks aega. Tema mõtles peaasja üle, peensused lükkas sinnamaale edasi, kui ta ise kõiges kõiges veendub. Kuid viimane tundus sootuks teostamatuna. Vähemalt näis talle endale nõnda. Näiteks ei suutnud ta kuidagi kujutleda, et tuleb silmapilk, kus ta jätab mõtlemise, tõuseb üles, – ja lihtsalt läheb sinna… Isegi oma hiljutist proovi (s. o. külaskäiku eesmärgiga kohta lõplikult tundma õppida) ta ainult proovis teha, mitte aga ei talitanud tõsiselt, vaid muidu niisama: «lähen õige ja proovin, mis siin ikka unistada!» – ja samas ei kannatanud ta välja, sülitas ja jooksis ära, tundes pöörast viha iseenda vastu. Nagu näis, oli analüüs küsimuse kõlbla otsustamise mõttes juba tehtud: kasuistika oli habemenoana terav ja enam ei leidnud ta endas mitte mingisuguseid teadlikke vastuväiteid. Kuid selles viimases ta lihtsalt ei uskunud iseennast ja otsis kangekaelselt ning orjalikult käsikaudu ja kõrvalt vastuväiteid, nagu oleks keegi teda selleks sundinud ja teda selle juurde talutanud. Viimane päev aga, mis nii õnnetult saabus ja korraga kõik otsustas, mõjus temasse peaaegu mehaaniliselt: nagu oleks keegi tal käest kinni võtnud ja enese järel vedanud – pimesi, ebaloomulikul jõul, ilma et võimalik oleks olnud vastu panna või vastu vaielda. Nagu oleks ta rõivastpidi kuhugi masinarataste vahele sattunud ja nagu oleks teda sinna masina vahele tõmmatud.

Alguses – muide, juba ammugi enne – huvitas teda üks küsimus: mispärast leitakse ja antakse üles peaaegu kõik kuritööd nii kergesti ja miks on peaaegu kõigi kurjategijate jäljed nii selgesti märgitud? Vähehaaval jõudis ta selles asjas mitmesugustele huvitavatele järeldustele ja nagu ta arvas, pole peapõhjus kuritööde ilmsikstulekul mitte selles, et võimatu on kuritöö jälgi varjata, vaid kurjategija isikus endas; kurjategija ise, peaaegu igaüks neist, allub kuritöö silmapilgul mingisugusele tahte ja aru langusele, mis vaheldub oma vastandiga – lapseliku, haruldase kergemeelsusega, ja seda nimelt sel silmapilgul, kui kõige enam vajatakse aru ja ettevaatust. Tema veendumuste järgi sündis ikka nõnda, et see aru pimestus ja tahtejõu langus valdavad inimest nagu mõni haigus, arenevad järk-järgult ja jõuavad haripunkti pisut enne kuritöö teostamist; kestavad sel kujul kuritöö teostamise silmapilgul ja veel veidi aega pärast seda, olenedes isikust; pärast seda kaovad nad, nagu kaob paranedes iga haigus. Küsimuse otsustamiseks aga: kas tekitab haigus kuriteo või on iga kuriteo kaasaskäivaks nähtuseks juba tema loomuse tõttu alati midagi haiguse taolist? – selle küsimuse otsustamiseks ei tundnud ta endas praegu veel küllalt jõudu olevat.

Niisuguste järeldusteni jõudes arvas ta ometi, et temaga isiklikult, tema asjas, ei või sääraseid haiglasi muutusi sündida, et temas jäävad aru ja tahtejõud kogu tema kavatsuse teostamisel puutumata juba ainult sel põhjusel, et see, mis tema on kavatsenud, «pole kuritegu»… Jätame selle arenemiskäigu kõrvale, mille kaudu ta viimase otsuseni jõudis; muidugi oleme juba liiga kaugele ette tõtanud… Lisame ainult juurde, et ürituse faktilised, puhtmateriaalsed raskused mängisid tema mõistuses kõige kõrvalisemat osa. «Tarvitseb nende üle ainult kogu tahtejõu ja mõistusega valitseda, ja nad võidetakse omal ajal kõik, kui ettevõttega üksikasjalikult ja viimse peensuseni tutvuda…» Kuid ettevõte ei nihkunud paigast. Oma lõplikke otsuseid uskus ta kõige vähem ja kui aeg kätte jõudis, toimus kõik hoopis teisiti, kuidagi kogemata, isegi peaaegu ootamatult.

Üks kõige tühisemaid asjaolusid ajas ta kitsikusse, enne kui ta trepilt alla jõudis. Perenaise köögi ukse ette jõudes, mis seisis nagu ikka pärani lahti, heitis ta sinna kõõrdi ja ettevaatliku pilgu, et teada saada, kas ehk Nastasja äraolekul perenaine ise köögis ei viibi, ja kui teda seal ei ole, siis – kas perenaise toa uks on hästi suletud, nii et ta sealtki kuidagi ei saaks pilku välja heita, kui tema kirvest läheb võtma? Aga missugune oli tema imestus, kui ta äkki nägi – Nastasja on mitte ainult köögis, vaid ta on koguni ametiski: võtab korvist pesu välja ja riputab seda nööridele. Näinud Raskolnikovi, pöördus ta ümber, jättis pesuriputamise ja jälgis teda seni, kuni ta mööda läks. Raskolnikov pööras silmad kõrvale ja tegi, nagu ei paneks ta midagi tähele. Kuid asi oli lõpetatud: polnud kirvest! Ta oli jahmunud.

«Kust ma küll selle võtsin,» mõtles ta alla väravasse minnes, «kust ma selle peale tulin, et tema sel silmapilgul tingimata kodust ära on? Mispärast, mispärast arvasin ma seda kindlasti?» Ta oli masendatud, isegi nagu alandatud. Tigedalt oleks tahtnud ta iseenda üle naerda… Temas kees rumal loomalik viha.

Mõttes jäi ta väraval seisma. Tänavale minna, muidu, niisama, nagu jalutama, oli talle vastik; koju tagasi minna – veel vastikum. «Ja missugune juhus alatiseks kaduma läheb!» pomises ta eesmärgita väraval seistes, otse majahoidja pimeda toapugeriku vastas, mille uks oli avatud. Äkki ta võpatas. Majahoidja toakeses, mis asus temast paari sammu kaugusel, paistis paremal pool pingi all midagi läikivat… Ta vaatas enda ümber – ei kedagi. Kikivarvul astus ta majahoidja toa juurde, astus kaks sammu mööda treppi alla ja hüüdis nõrgal häälel majahoidjat. «Nii see ongi, pole kodus! Muidugi kusagil lähedal, hoovis, sest uks on ju pärani lahti.» Ülepeakaela tormas ta kirve kallale (see oli kirves) ja tõmbas selle pingi alt välja, kus see seisis kahe puuhalu vahel; siinsamas pani ta selle enne väljaastumist silmusesse, pistis mõlemad käed taskusse ja tuli toast tagasi hoovi; keegi ei pannud teda tähele! «Kui mitte aru, siis kurivaim!» mõtles ta imelikult naeratades. See juhtum julgustas teda väga.

Tänaval kõndis ta tasa ja viisakalt, ilma tõttamata, et mitte mingit kahtlust äratada. Vähe vaatas ta vastutulijaid, püüdes nende nägusid mitte silmitseda ja olla võimalikult nõnda, et teda tähele ei pandaks. Äkki tuli talle ta kübar meelde. «Mu jumal! Tunaeile oli mul ju raha, ei märganud kübara asemele nokkmütsi muretseda!» Rinnast tõusis tal needmine.

Juhuslikult ühe silmaga poodi vaadates nägi ta, pilku seinakellale heites, et see oli juba kümme minutit seitse läbi. Oli tarvis rutata, aga ühes sellega oli vaja ka ring teha: tuli teisest küljest majale läheneda…

Kui ta varemini oli seda mõttes kujutlenud, siis oli ta mõnikord arvanud, et ta hakkab väga kartma. Aga praegu ei kartnud ta kuigi palju, ei kartnud üldsegi. Ta mõtles sel silmapilgul mingisugustele kõrvalistele asjadele, kuid mitte kauaks. Jussupovi aiast mööda minnes kippus teda isegi väga huvitama suurte purskkaevude ehitamise mõte ja ta arutas mõttes sellest, kui hästi võiksid nad kõikidel väljakutel õhku värskendada. Vähehaaval kaldus ta veendumusele, et kui Suveaeda laiendataks kogu Marsi väljakule ja ühendataks isegi lossi ümbritseva Mihhaili aiaga, siis oleks see linnale kõige kenam ja kasulikum asi. Siin huvitas teda äkki üks küsimus, nimelt, mispärast kaldub inimene – mitte ainult tugeval tarvidusel, vaid isegi millegipärast muidu – kõigis suurtes linnades elama just neis linnajagudes, kus pole aedu ega purskkaeve, vaid kus on pori ja hais ning igasugune jälkus? Talle tulid meelde tema oma jalutuskäigud Heinaturul ja silmapilguks tuli ta meelemõistusele tagasi: «Missugune lollus,» mõtles ta. «Ei, parem juba üldse enam mitte mõelda!»

«Nõnda hakkavad vististi need, keda hukkamisele viiakse, mõtetega igasuguste asjade külge, mida nad teel kohtavad,» välgatas tal peast läbi, kuid ainult välgatas; ta ise katsus võimalikult ruttu selle mõtte kustutada… Kuid näe, see on juba ligi, seal on juba maja, seal väravad. Kusagil lõi kell ühe löögi. «Mis see on, kas tõesti juba pool kaheksa? Ei või olla, kindlasti käib ette!»

Õnneks pääses ta väravast hästi läbi. Veel enam, isegi nagu meelega viidi just sel silmapilgul tema ees päratu suurt heinakoormat väravast sisse ning see varjas teda kogu aeg, kui ta oli võlvi alt läbi minemas, ja niipea kui heinakoorem õuele jõudis, lipsas tema, Raskolnikov, paremale poole. Seal, teisel pool heinakoormat, oli kuulda mitme hääle karjumist ja vaidlemist; teda aga ei pannud keegi tähele ja vastu ei tulnud talle hingegi. Palju aknaid, mis vaatasid nelinurksesse hoovi, seisis sel silmapilgul lahti, kuid tema ei tõstnud pead, polnud selleks jõudu. Vanaeide trepp oli ligidal, kohe paremat kätt. Raskolnikov oli juba trepil…

Hinge tagasi tõmmates ja käega pekslevat südant surudes katsus ja kohendas ta veel kord kirvest silmuses ning hakkas ettevaatlikult ja tasa mööda treppi üles minema, iga silmapilk kuulatades. Kuid ka trepp oli sel ajal tühi; kõik uksed olid kinni; kedagi ei tulnud vastu. Tõsi, teisel korrusel oli tühja korteri uks pärani lahti ja seal töötasid maalrid, kuid need ei vaadanud. Ta seisatas, mõtles ja läks edasi. «Muidugi oleks parem, kui neid siin üldse poleks, aga… nende peal on veel kaks korrust.»

Ongi neljas korrus, ongi uks ja selle vastas tühi korter. Ka kolmanda korruse korter, mis asetses otse vanaeide korteri all, oli kõigi märkide järgi otsustades tühi: nimekaart, mis oli naeltega ukse külge löödud, on ära võetud – välja kolitud!… Ta hingeldas. Silmapilguks lendas tal mõte peast läbi: «Kas mitte ära minna?» Kuid ta ei vastanud oma mõttele ja hakkas vanaeide korteri ukse taga kuulatama: surmavaikus. Pärast seda kuulatas alla trepile, kuulatas kaua ja tähelepanelikult… Nüüd vaatas ta viimast korda ümber, kohendas end, hiilis ligi ja katsus veel kord kirvest silmuses. «Kas ma ehk kahvatu olen… väga?» mõtles ta. «Kas ma olen ehk erilises ärevuses? Ta on umbusklik… Kas peaks ehk veel ootama… kuni süda vaiksemaks jääb?…»

Kuid süda ei vaikinud. Seevastu hakkas ta nagu kiuste pekslema ikka tugevamini, tugevamini, tugevamini… Raskolnikov ei suutnud enam kannatada, sirutas käe kella juurde ja kõlistas. Poole minuti pärast kõlistas veel kord, kõvemini.

Vastust ei tulnud. Asjata kõlistada oli mõttetu, iseäranis temasugusel. Mõistagi oli vanaeit kodus, kuid ta oli umbusklik ja üksi. Raskolnikov tundis osalt tema harjumusi… ja surus veel kord kõrva vastu ust. Kas olid ta meeled nii teravad (mida üldse oleks raske oletada) või oli tõepoolest kuulda, kuid äkki märkas ta nagu ettevaatlikku käepuutumist luku juures ja nagu rõivaste kahinat vastu ust. Keegi seisis seespool ust luku juures, nagu tema väljaspoolgi, ja pani nähtavasti kõrva kuulatades vastu ust…

Raskolnikov liigutas end meelega ja pomises midagi kõvemini, et mitte näidata, nagu püüaks ta end peita; siis kõlistas kolmandat korda, kuid tasa, soliidselt ja kärsituseta. Seda silmapilku hiljemini teravalt, selgelt meelde tuletades jäi see tema mälestusse alatiseks; ta ei suutnud kuidagi mõista, kust võttis ta niipalju kavalust, seda enam, et ta mõistus ajuti nagu tumenes, kuna ta oma keha peaaegu ei tundnudki… Natukese aja pärast oli kuulda, et riiv tõmmatakse ukse eest ära.