Kuritöö ja karistus/Kuues osa/VI

←V

Kuritöö ja karistus Fjodor Dostojevski, tõlkinud A. H. Tammsaare

VII→

EPUB

VI

Kogu selle õhtu kuni kella kümneni veetis ta mitmesugustes trahterites ja urgastes, käies ühest kohast teise. Kusagilt ilmus ka Katja, kes laulis jällegi teenrilaulu. Seekord laulis ta teist laulu, laulis sellest, kuidas keegi «lontrus ja türann»

hakkas Katjat suudlema.

Svidrigailov jootis Katjat, jootis ka leierkastimängijat, lauljaid, teenreid ja kaht mingisugust kirjutajat. Nende kirjutajatega hakkas ta tõepoolest ainult sellepärast jändama, et nad mõlemad olid kõverate ninadega: ühel oli nina viltu paremale, teisel vasemale poole. See üllatas Svidrigailovit. Nad vedasid ta viimaks kuhugi lõbustusaeda, kus ta maksis sissemineku ja ka kõige muu eest. Selles aias oli üks kolmeaastane kuusevibalik ja kolm põõsast. Peale selle oli siia «vaksal» ehitatud, tegelikult oli see aga joogikoht, kuid seal võis ka teed saada; ja pealegi seisid seal ka mõned rohelised lauad ja toolid. Rahva lõbustamiseks oli siin vilets laulukoor ja mingisugune purjus Müncheni sakslane, midagi klounitaolist, kes oli punase ninaga ja millegipärast väga murelik. Kirjutajad läksid mingisuguste teiste kirjutajatega riidu, mis kippus muutuma kaklemiseks. Svidrigailovi valisid nad endile vahekohtunikuks. Ta mõistis juba umbes veerand tundi kohut, kuid nad karjusid nii kõvasti, et polnud vähematki aru saada. Paistis kõige tõenäolisemana, et keegi neist oli midagi varastanud ja oli jõudnud selle juba ettejuhtunud juudile edasi müüa, kuna ta aga müügist saadud raha oma kaaslastega ei tahtnud jaotada. Viimaks selgus, et müüdud asi oli teelusikas, mis oli vaksali oma. Vaksalis hakati seda taga otsima ja kogu asi omandas halva pöörde. Svidrigailov maksis lusika välja, tõusis üles ja lahkus aiast. Kell oli umbes kümme. Ise polnud ta kogu see aeg tilkagi viina joonud, vaksalis tellis ta endale ainult teed ja sedagi rohkem moepärast. Õhtu oli aga lämmatav ja sünge. Kella kümneks lähenesid igast küljest kohutavad pilved; kärgatas kõu ja vihma valas kosena. Vesi ei langenud tibadena, vaid voolas ojadena. Iga silmapilk sähvas välk ja igal valguskumal võis kuni viieni lugeda. Koju jõudes polnud Svidrigailovil hamba allgi kuiva kohta; ta pani ukse lukku, avas puldi, võttis kõik oma raha välja ja käristas kaks, kolm paberit puruks. Kui ta raha oli taskusse pistnud, mõtles ta rõivaid vahetada, kuid aknasse vaadanud ja müristamist ning vihmasabinat kuuldes lõi ta käega, võttis kübara ja läks, ilma et oleks korterit lukustanud. Ta läks otseteed Sonja juurde. See oli kodus.

Neiu polnud üksi, vaid tema ümber oli neli Kapernaumovite väikest last. Sofja Semjonovna andis neile teed. Vaikides ja aupaklikult võttis ta Svidrigailovi vastu, vaatas imestunult tema märgi rõivaid, kuid ei lausunud sõnagi. Lapsed aga pagesid kohe kõik kirjeldamatu hirmuga minema.

Svidrigailov istus laua äärde ja palus Sonjat enda kõrvale istuda. Neiu valmistus pelglikult kuulama.

«Ma võib-olla sõidan, Sofja Semjonovna, Ameerikasse,» ütles Svidrigailov, «ja et meie teineteist vististi viimast korda näeme, siis tulin ma teatud korraldusi tegema. Noh, seda daami nägite täna? Ma tean, mis ta teile rääkis, asjatu on seda korrata. (Sonja tahtis käega liigutuse teha ja punastas.) Neil inimestel on teatud joon. Mis aga puutub teie õekestesse ja vennakesse, siis on nende eest tõepoolest hoolitsetud ja neile määratud raha andsin ma igaühe tarvis eraldi allkirja vastu nõutavasse paika, kindlatesse kätesse. Siiski, teie võtke need allkirjad enda kätte hoiule, niisama, igaks juhuks. Sähke, võtke! Noh, sellega on nüüd lõpp. Siin on kolm viieprotsendist paberit, kokku kolm tuhat. Võtke need endale, päriselt endale, ja las see kõik, mida te seal ka poleks kuulnud, jääb ainult meie kahe vahele, et keegi sellest teada ei saaks. Seda raha läheb teil tarvis, sest et, Sofja Semjonovna, nõnda elada nagu senini on halb ja pealegi pole teil selleks enam mingit tarvidust.»

«Te olete mulle niipalju head teinud ja vaeslastele ning kadunule,» tõttas Sonja rääkima, «et kui ma teid siiamaani nii vähe olen tänanud, siis… ärge pidage…»

«Ee, aitab, aitab…»

«Selle raha eest aga, Arkadi Ivanovitš, olen teile väga tänulik, kuid seda pole mul nüüd enam vaja. Iseennast suudan ma alati toita, ärge pidage seda tänamatuseks: kui te aga selline heategija olete, siis see raha…»

«Teile, teile, Sofja Semjonovna, ja ma palun, ilma pikema jututa, sest pealegi pole mul aega. Teile läheb aga seda tarvis. Rodion Romanõtšil on kaks teed: kas kuul pähe või Siberisse. (Sonja vaatas metsikult talle otsa ja lõi värisema.) Rahustuge, ma tean kõik tema enda käest ja ma pole lobiseja; ei ütle kellelegi. Seda õpetasite talle tookord hästi, et ta ise läheks ja ütleks. See oleks talle palju kasulikum. Noh, kui valib Siberi, ja läheb sinna, kas teie järgnete temale? On nii või? Noh, on see aga nõnda, siis, tähendab, lähebki raha vaja. Temale just läheb raha tarvis, mõistate? Teile anda tähendab sedasama, mis temale anda. Pealegi lubasite Amalia Ivanovnale võla ära maksta, ma ju kuulsin. Milleks te, Sofja Semjonovna, nõnda, ilma mõtlemata, igasugused lepingud ja kohustused enda peale võtate? Mitte teie, vaid Katerina Ivanovna jäi ju sellele sakslasele võlgu, niisiis oleks pidanud sülgama selle sakslase peale. Nõnda te maailmas ei ela. Noh, kui teilt keegi millalgi peaks küsima – noh, homme või tunahomme – minust või mis minusse puutub (teilt aga küsitakse tingimata), siis sellest, et ma praegu teie juures olin, ärge rääkige ja raha mingi hinna eest ärge näidake, ning sellest, et ma teile andsin, ärge rääkige mitte kellelegi. Noh, ja nüüd nägemiseni. (Ta tõusis toolilt.) Tervitage Rodion Romanõtšit. Ah jaa: raha hoidke esialgu kas või härra Razumihhini käes. Te ju tunnete härra Razumihhinit? Muidugi tunnete. Päris tubli poiss. Viige tema kätte homme või… kui aeg tuleb. Seni aga peitke hästi.»

Ka Sonja tõusis toolilt ja vaatas hirmunult talle otsa. Ta tahtis väga midagi öelda, midagi küsida, kuid esimesel silmapilgul ei julgenud ta ega teadnudki, kuidas algust teha.

«Kuidas siis teie… kuidas siis teie praegu, niisuguse ilmaga lähete?»

«Noh, Ameerikasse sõita ja vihma karta, hehee! Jumalaga, kullake, Sofja Semjonovna! Soovin teile pikka iga, teid on teistel tarvis. Ah jaa… öelge härra Razumihhinile, et ma käskisin teda tervitada. Just nõnda öelgegi: Arkadi Ivanovitš Svidrigailov tervitab teid. Aga tingimata!»

Ta läks, jättes Sonja üksinda oma imestuse, hirmu ja mingisuguse ebaselge ja raske kahtlusega.

Pärast selgus, et samal õhtul kella kaheteistkümne paiku tegi Svidrigailov veel ühe väga ekstsentrilise ja ootamatu külaskäigu. Vihm polnud ikka veel üle jäänud. Üleni märjana läks ta paarkümmend minutit enne kella kahtteistkümmend oma mõrsja vanemate väikesse korterisse, Vassili saarele, Kolmandale liinile, Väikesele prospektile. Ta kloppis uksele ja saavutas, et teda sisse lasti. Ta tekitas esiteks suure segaduse; kuid Arkadi Ivanovitš võis tarbe korral olla sedavõrd võluvate kommetega, et mõrsja mõistlikkude vanemate esialgne (ehk küll siiski väga teravmeelne) arvamus, nagu oleks Arkadi Ivanovitš enda kuskil niivõrd täis tõmmanud, et enam ei tea, mis teeb, iseendast kohe kõrvale jäi. Mõistlik ja härdasüdameline mõrsja ema kärutas nõdra isa tugitoolil viibimata Arkadi Ivanovitši juurde välja ja tegi kohe harjunud kombel algust mingisuguste kaudsete ja kaugete küsimustega. (See naine ei esitanud kunagi otseseid küsimusi, vaid alustas ikka naeratuste ja käehõõrumisega, kuna ta alles pärast seda – kui oli vaja midagi tingimata ja päris kindlasti teada saada, näiteks: millal soovib Arkadi Ivanovitš pulmi pidada – hakkas uudishimulikkude ja peaaegu ahnete küsimustega Pariisi ja sealse õukonna elu üle järele pärima ja võib-olla alles selle kaudu lähenes ta kord-korralt, kuni jõudis Vassili saare Kolmanda liinini.) Mõni teine kord oleks see mõjunud sügava lugupidamisena, kuid täna tundus Arkadi Ivanovitš eriti kärsituna ja tahtis ilma pikema jututa oma mõrsjaga kokku saada, olgugi et talle alguses kohe teatati, et mõrsja on juba magama läinud. Mõistagi, et mõrsja ilmus, Arkadi Ivanovitš teatas talle otseteed, et ta ühe väga tähtsa asja pärast peab Peterburist ajutiselt lahkuma ja sellepärast toonud ta temale viisteist tuhat rubla hõbedat, mitmesugustes paberites, ning palus seda temalt kingitusena vastu võtta, kuna ta juba ammugi talle selle tühise summakese enne pulmi tahtnud annetada. Muidugi ei avaldunud selles seletuses mingit erilist loogilist seost praeguse kingituse ja viibimatu ärasõidu ning tungiva tarviduse vahel kõike seda vihmaga ja südaööl teha, kuid ometi läks kõik väga ladusasti. Isegi kõige tarvilikumad ohked, küsimused ja imestused muutusid äkki kuidagi haruldaselt tagasihoidlikeks ja parajaiks; avaldatud tänu oli aga selle eest kõige palavam ja seda kinnitas isegi mõrsja mõistlik ema oma pisaratega. Arkadi Ivanovitš tõusis üles, hakkas naerma, suudles oma mõrsjat, patsutas teda põsele, kinnitas, et ta varsti tagasi tuleb, ja kuna ta tema silmis vähemalt lapselikku uudishimu märkas ja ühes sellega ka mingisugust väga tõsist, tumma küsimust, mõtles ta pisut ja suudles teda teist korda ning tundis siinsamas tõsist meelepaha, et kingitus läheb viibimata hoiule selle kõige mõistlikuma ema luku taha. Ta läks välja, jättes kõik väga ärevasse meeleollu. Kuid härdameelne ema lahendas kohe poolsosinal ja väledal keelel mõned tähtsamad arusaamatused, nimelt, et Arkadi Ivanovitš on suur inimene; kel on tähtsad asjad ja sidemed, rikas mees – jumal teab, mis tal seal peas on, tuli teisel mõttesse ja sõitis, sõitis ja andis raha ning seega pole siin midagi imestada. Muidugi on imelik, et ta on üleni märg, kuid inglased näiteks on veel ekstsentrilisemad, pealegi ükski neist kõrgema seltskonna inimestest ei vaata selle peale, mis neist räägitakse, ega pea kommetest nii väga kinni, Võimalik, et ta isegi meelega nõnda käib, et näidata, et ta mitte kedagi ei karda. Aga mis peaasi, sellest kõigest mitte sõnagi lausuda, ei kellelegi, sest jumal teab, mis sellest veel võib välja tulla, ning raha ruttu luku taha, ja muidugi oli kõige parem, et Fedosja kogu see aeg köögis istus, aga mis peaasi, mitte mingil, mingil, mingil tingimusel ei pea sellest teatama kelm Rösslichile jne. Istuti ja sosistati kella kaheni. Siiski, mõrsja läks palju varem magama, olles imestunud ja pisut nukker.

Svidrigailov aga läks samal ajal just südaööl üle -kovi silla Peterburi poolele. Vihm oli üle jäänud, kuid tuul mühises. Svidrigailov hakkas värisema ja vaatas korraks mingisuguse erilise uudishimuga ja isegi küsivalt Väikese Neeva mustavat vett. Kuid peagi tundus talle liiga külm siin vee ääres seista; ta pöördus ja läks -i prospektile. Juba kaua oli ta mööda lõpmatut -i prospekti sammunud, peaaegu pool tundi, nii mõnigi kord puisel sillutisel pimeduse tõttu maha kukkudes, kuid ikkagi veel jätkas ta prospekti paremal serval millegi otsimist. Siin kusagil, juba prospekti lõpul, oli ta millalgi mööda sõites võõrastemaja tähele pannud, mingisugust suurt puuehitist; niipalju kui talle meelde oli jäänud, oli võõrastemaja nimi midagi Adrianoopoli taolist. Ta polnud eksinud: see võõrastemaja oli selles kõrvalises urkas nii silmapaistev koht, et teda võis leida kas või pimeduseski. See oli pikk mustunud puuhoone, kus, hoolimata nii hilisest tunnist, särasid alles tuled ja kus oli veel pisut elu märgata. Ta astus sisse ja küsis koridoris vastutulevalt kelnerilt numbrit. Kelner laskis pilgu üle Svidrigailovi käia, võpatas ja viis ta kohe kuhugi kaugele numbrisse, mis oli umbne ja väike ning asetses koridori tagumises otsas, nurgas, trepi all. Kuid teist ei olnud; kõik olid kinni. Kelner vaatas küsivalt.

«Teed on?» küsis Svidrigailov.

«Võib saada.»

«Mida veel on?»

«Vasikaliha, viina, suupistet.»

«Too vasikaliha ja teed.»

«Mitte midagi muud pole vaja?» küsis kelner teatud arusaamatuses.

«Mitte midagi, mitte midagi!»

Kelner läks minema täiesti pettunult.

«Vististi hea paik,» mõtles Svidrigailov, «kuidas ma küll seda ei teadnud. Mul on vististi nägu, nagu tuleksin ma kusagilt varieteekohvikust ja nagu oleksid mul juba omad lood olnud. Siiski, oleks huvitav teada, kes siin peatub ja siia ööseks jääb.»

Ta süütas küünla ja vaatles numbrituba lähemalt. See ühe aknaga pugerik oli niivõrd väike, et peaaegu ei vastanud Svidrigailovi kasvulegi. Räpane voodi, lihtne värvitud laud ja tool võtsid peaaegu kogu ruumi enda alla. Seinte välimus näitas, nagu oleksid need laudadest kokku löödud ja üle tõmmatud hõõrdunud tapeetidega, mis olid niivõrd tolmused ja rebenenud, et nende (kollast) värvi võis veel aimata, kuid mustrist ei saanud enam midagi aru. Osa seinast ja laest oli viltu ära lõigatud, nagu näeb seda harilikult katusekambrites, kuid siin käis selle viltuse külje kohal trepp. Svidrigailov pani küünla käest, istus voodile ja jäi mõttesse. Kuid imelik sosin, mis lakkamatult kõrvaltoast kostis ja vahetevahel peaaegu karjumiseni tõusis, köitis viimaks tema tähelepanu. See sosin algas siis, kui tema sisse astus. Ta kuulatas; keegi sõimas, tegi peaaegu pisarsilmil teisele etteheiteid, kuid kuulda oli ainult üht häält. Svidrigailov tõusis üles, varjas käega küünlatule ning kohe välkus seinal pragu; ta astus ligi ja hakkas vaatama. Pisut suuremas numbritoas kui tema oma oli kaks külalist. Üks neist, kes oli ilma kuueta, väga kähara peaga ja punase ärritatud näoga, asus oraatori poosis, jalad laiali, et tasakaalu hoida, peksis endale rusikaga vastu rinda ja heitis teisele pateetiliselt ette, et see on kerjus ja et tal pole auastet, et tema on ta porist välja kiskunud ja et kui ta tahab, siis võib ta tema välja ajada ja et seda kõike näeb ainult kõigekõrgema sõrm. See, kellele etteheiteid tehti, istus toolil ja tal oli sellise inimese nägu, kes kangesti kipub aevastama, kuid kel see ometi kuidagi ei taha õnnestuda. Harva tõstis ta oma segase oinapilgu kõnelejale, aga nähtavasti polnud tal vähimatki arusaamist, millest räägiti, ja vaevalt kuuliski ta midagi. Laual põles küünlajupp, seisis peaaegu tühi viinapudel, napsiklaasid, leib, teeklaasid, kurgid ja tassid, millest tee oli juba ammugi joodud. Kui Svidrigailov oli hoolega seda pilti silmitsenud, astus ta osavõtmatuna praost eemale ja istus jällegi voodile.

Kelner, kes tõi teed ja vasikaliha, ei saanud veel kord küsimata jätta: «Kas ehk veel midagi vaja on?» ja kui ta jällegi eitava vastuse sai, läks ta lõplikult minema. Svidrigailov asus tee kallale, et sooja saada, ja jõi ühe klaasitäie, aga süüa ei suutnud ta ainustki palakest, sest söögiisu oli täiesti kadunud. Nähtavasti algas tal palavik. Ta võttis palitu ja kuue seljast, mässis enda vaibasse ja heitis asemele. Ta meel oli paha. «Ikkagi parem oleks praegusel korral terve olla,» mõtles ta ja naeratas. Toas oli umbne, küünal põles tumedalt, väljas mühises tuul, kuskil nurgas krõbistas hiir ja kogu toas tundus nagu hiirte ja naha haisu. Svidrigailov lamas ja unistas: mõte vaheldus mõttega. Näis, nagu tahaks ta oma kujutlusega ometi millestki kinni haarata. «Akna all peaks mingisugune aed olema,» mõtles ta, «puud kohisevad; kuidas ma küll öösi tormiga ja pimedas puude kohinat ei armasta, vastik tunne!» Ja tal tuli meelde, kuidas ta ennist Peetri pargist mööda minnes isegi tülgastusega sellele mõtles. Siinsamas tuli tal parajasti meelde ka -vi sild ja Väike Neeva ja jällegi hakkas tal külm nagu ennistki, kui ta vee ääres seisis. «Kogu eluaeg pole ma vett armastanud, isegi maastikumaalidel mitte,» mõtles ta uuesti ja äkki naeratas ta ühe imeliku mõtte üle: «Näh, seal ta nüüd on, praegu peaks ometi kogu see esteetika ja mugavus ükskõikseks jätma, aga siin just hakkadki valima, nagu metsloom, kes tingimata endale koha valib… säärasel korral. Nimelt oleks pidanud ennist Peetri saarele pöörduma! Või paistis liiga pimedana, külmana, hehee! Peaaegu läheks mõnusaid tundeidki vaja!… Ah jaa, miks ma küünalt ei kustuta? (Ta puhus tule surnuks.) Naabrid on magama läinud,» mõtles ta, kuna ta endises praos enam valgust ei näinud. «Seal ta nüüd on, see Marfa Petrovna, nüüd oleks teil aeg tulla, on pime ja ka paik on kohane ning silmapilk iseäralik. Aga just nüüd te ei tulegi…»

Äkki tuli tal ei tea miks meelde, kuidas ta ennist tund aega enne seda, kui ta oma kavatsuse Dunjaga täide saatis, Raskolnikovile soovitas õde Razumihhini kaitse alla anda. «Tõepoolest, seda rääkisin ma küll rohkem trotsiks, nagu Raskolnikov õieti aimas. On aga see Raskolnikov asjamees! Kui palju ta on välja kannatanud! Aja jooksul võib tast suur tegelane saada, kui lollus lahtub, aga nüüd on tal elamiseks liiga suur himu. Selle punkti suhtes on niisugused inimesed – lurjused. Noh, aga kurat võtku teda, tehku, kuidas tahab, mis minul sellest.»

Und ei tulnud. Vähehaaval kerkis ennistine Dunja kuju silmade ette ja äkki jooksis Svidrigailovil värin üle keha. «Ei, selle peab nüüd jätma,» mõtles ta virgudes, «vaja millestki muust mõelda. Veider ja naeruväärt: kunagi pole ma kedagi nii vihanud, isegi kätte maksta pole eriti tahtnud, ent see on halb tundemärk, halb tundemärk! Vaielda ja ägestuda ma ka ei armastanud, see on samuti halb tundemärk! Ja kui palju ma talle ennist lubasin – ptüi, kurat! Aga võib-olla oleks ta mind kuidagi seedinud…» Ta vaikis jällegi ja surus hambad kokku: jällegi ilmus talle Dunja kuju täpselt niisugusena, nagu ta oli siis, kui ta pärast esimest pauku koledasti ära hirmus, revolvri langetas ja kooljana talle otsa vahtis, nii et ta oleks jõudnud kaks korda teda kinni haarata, kuna ta enda kaitseks kättki poleks liigutanud, kui ta ise talle seda poleks meelde tuletanud. Tuli meelde, kuidas tal temast sel silmapilgul nagu kahju hakkas ja kuidas ta südant nagu pitsitati… «Ee, kurat võtku! Jällegi need mõtted; kõige selle peab jätma, jätma!»

Ta hakkas magama jääma: palavikuline värin vaibus; äkki oleks nagu midagi vaiba all mööda kätt ja jalga jooksnud. Ta võpatas: «Ptüi, pagan, see on vist hiir!» mõtles ta. «Ma jätsin ju vasikaliha lauale…» Väga vastumeelt oli tal vaipa eemale lükata, üles tõusta ja külma tunda, kuid jällegi puudutas miski vastikult ta jalga; ta kiskus endalt vaiba ja süütas küünla põlema. Palavikuvärinal kummardus ta voodit silmitsema – ei midagi; ta raputas vaipa ning äkki kargas linale hiir. Ta tormas hiirt taga ajama; kuid see ei läinud voodist maha, vaid vilas siira-viira siia-sinna, libises tal sõrmede vahelt, jooksis mööda kätt ja lipsas äkki padja alla; ta viskas padja kõrvale, kuid otsekohe tundis ta, kuidas midagi talle põue kargas, hakkas mööda ihu kraapima ja oli juba selja taga, särgi sees. Ta lõi närviliselt värisema ja – ärkas. Toas oli pime, ta lamas voodis, vaibasse mässitult nagu ennistki, akna taga ulgus tuul. «Kui vastik!» mõtles ta pahaselt.

Ta tõusis ja istus asemeservale, selg akna poole. «Parem üldse mitte magada,» otsustas ta. Aknast tuli külma ja niiskust; kohalt tõusmata kiskus ta vaipa peale ja mässis enda sellesse. Küünalt põlema ei süüdanud. Ta ei mõelnud millestki ega tahtnudki mõelda; kuid viirastus järgnes viirastusele, välgatasid seosetud, ilma alguse ja lõputa mõttekatkendid. Ta langes justkui poolunne. Oli see külm, pimedus, niiskus või akna taga vinguv ja puid kõikuma panev tuul, mis äratas temas mingisuguse tungiva kalduvuse fantastilisteks mõteteks, kuid ta nägi aina lilli. Silme ette kerkis tore maastik; selge, soe, peaaegu palav päev, nelipühad. Rikas, luksuslik inglise stiilis suvila, ümbritsetud lõhnavatest lillepeenardest; väänkasvudega põimitud, roosidega täidetud rõdu; valge, jahe, toreda vaibaga kaetud trepp, mida piiravad hiina pottides kasvavad haruldased lilled. Eriti puutusid talle silma aknal veega täidetud vaasides valgete ja õrnade nartsisside kimbud, mis paindusid oma helerohelistel lopsakatel ja pikkadel vartel ning lõhnasid magusasti. Ta ei tahtnud isegi neist eemalduda, ometi läks ta mööda treppi üles ja astus suurde kõrgesse saali, kuid ka siin olid igal pool – akende juures, terrassile viivate avatud uste läheduses, terrassil endal – aina lilled. Põrandale oli laotatud värske, alles niidetud lõhnav rohi, aknad seisid lahti, värske, kerge ja jahe tuuleõhk tungis tuppa, linnud siristasid akna all, keset saali aga, valge atlassriidega kaetud laudadel, oli puusärk. See puusärk oli valge kerge siidriidega üle tõmmatud ja paksu valge rüüsiga garneeritud. Lillevanikud piirasid teda igast küljest. Keset lilli lamas kirstus valges tüllkleidis tütarlaps, nagu marmorist voolitud kätega, mis rinnale kokku pandud ja keha ligi surutud. Aga ta lahtised blondid juuksed olid märjad; pead kattis roosipärg. Karm ja juba kangestunud näoprofiil oli ka nagu marmorist voolitud, kuid tema kahvatute huulte naeratus oli täis mingisugust ebalapselikku piiritut nukrust ja suurt kaebust. Svidrigailov tundis seda tütarlast; selle puusärgi juures ei olnud pühapilti ega põlevaid küünlaid, nagu ei kuuldud siin palveidki. See tütarlaps oli iseenda uputanud. Ta oli ainult neliteist aastat vana, kuid tema süda oli juba purustatud. See süda oli enese hukutanud, kuna teda oli teotatud solvanguga, mis oli kohutanud ja imestama pannud selle noore, lapseliku arusaamise ja mis oli selle ingelpuhta hinge üle kallanud ülekohtuse häbiga ning rinnast päästnud viimase meeleheitliku karjatuse, mida aga keegi kuulda ei võtnud, vaid mille üle irvitati tumedal ööl, pilkases pimeduses, külma käes, sulailmalises niiskuses, kui puhus tuul…

Svidrigailov ärkas, tõusis voodist ja astus akna alla. Käsikaudu leidis ta riivi ja avas akna. Märatsevalt tormas tuul tema kitsasse kongi ja kattis tema näo ning ainult särgiga varjatud rinna nagu külma härmatisega. Akna all pidi tõepoolest midagi aiataolist olema, nähtavasti lõbustusaiataolist; vististi kõõrutasid päeval siin lauljad ja tee kanti välja laudadele. Nüüd aga lendasid puudelt ja põõsastelt tilgad aknast sisse, valitses pimedus nagu keldris, nii et vaevalt võis seletada mingisuguseid tumedaid kogusid, mis pidid tähendama asju. Küünarnukkidega aknalauale toetudes, kummargil vahtis Svidrigailov juba viis minutit üksisilmi pimedusse. Keset ööd ja pimedust kõlas suurtükipauk, millele järgnes teine.

«Aa, signaal! Vesi tõuseb!» mõtles ta. «Madalamatel kohtadel voolab hommikuks tänavaile, täidab keldrid ja võlvialused, keldrirotid pistavad ujuma ja inimesed hakkavad keset tuult ja vihma märjalt ja vandudes oma kolu ülemistele korrustele kandma… Aga mis siis see kell õige peaks olema?» Ja niipea kui ta seda oli mõelnud, lõi seinakell kuskil lähedal kähisedes ja nagu viimast jõudu kokku võttes ruttu kolm. «Ehee, tunni aja pärast läheb juba valgeks! Mida veel oodata? Lähen praegu otseteed Peetri saarele: seal valin kuskil suure põõsa, mis on vihmast üleni tilkades, nii et kui pisutki õlaga riivata, langevad sulle miljonid tibad pähe…» Ta pani akna kinni, läks sellest eemale, süütas küünla, kohendas endal seljas vesti, pani palitu selga, kübara pähe ja läks küünlaga koridori, et endist kelnerit üles otsida, kes magab ehk kuskil toapugerikus igasuguse kolu ning küünlajuppide keskel, temale toa eest maksta ning võõrastemajast lahkuda. «Kõige parem silmapilk, paremat on võimatu valida!»

Tükk aega kõndis ta mööda pikka ja kitsast koridori, ilma et kedagi oleks leidnud, ja tahtis juba hüüda, kui ta äkki pimedas nurgas, vana kapi ja ukse vahel, midagi imelikku, nagu elavat tähele pani. Ta kummardus küünlaga ja nägi last: umbes viieaastast tüdrukut, kel riided seljas kui märjad põrandakaltsud, ise aga väriseb ja nutab. Svidrigailovit nagu poleks ta kartnud, vaatas ainult töntsil imestusel oma suurte mustade silmadega talle otsa ja tihkus aeg-ajalt, nagu teevad seda lapsed, kes on kaua nutnud, kuid kel on nutt juba üle läinud ja lohutus leitud, kuna aga neid tahes või tahtmata ajuti ikka veel tihkumine kisub. Tütarlapse nägu oli kahvatu ja kõhn; ta oli külmast kangestunud, aga «kuidas ta siia sattus? Tähendab, ta puges siia peitu ja pole kogu öö maganud». Svidrigailov hakkas temalt järele pärima. Tütarlaps muutus äkki elavaks ja hakkas ruttu-ruttu midagi oma lapsekeelel vadistama. Siin oli midagi «mammast» ja sellest, et «mamma peksab», mingisugusest tassist, mille tema teinud «puluks» (puruks). Tütarlaps rääkis vahetpidamata; kuidagi võis kogu ta jutust taibata, et see on laps, keda tema ema, mingisugune alailma purjus köögitüdruk, vististi siitsamast võõrastemajast, ei armasta, on tema läbi peksnud ja ära hirmutanud; et laps on ema tassi katki teinud ja on nüüd niivõrd kohkunud, et ta juba õhtul siia on põgenenud; vististi oli ta kaua aega kuskil õues, vihma käes, peidus, kuna ta viimaks siia kapi taha puges ja istus siin nurgas kogu öö, nuttis, värisedes niiskuse, pimeduse ja hirmu pärast, et ta nüüd kõige selle eest valusasti peksa saab. Svidrigailov võttis ta sülle, viis oma numbrisse, pani asemele istuma ja hakkas teda riidest lahti võtma. Ta auklikud ja paljastele jalgadele tõmmatud kinganärud olid nii märjad, nagu oleksid nad kogu öö veeloigus ligunenud. Kui ta tütarlapse oli riidest lahti võtnud, pani ta voodisse ja mässis üle pea vaiba sisse. Laps uinus kohe magama. Kõigega valmis saanud, langes Svidrigailov tusaselt mõttesse.

«Leidsin, mis endale kaela võtta!» lausus ta viimaks raske ja tigeda tundega. «Missugune lollus!» Pahaselt võttis ta küünla, et kelnerit tingimata üles otsida, arve maksta ja siit ära minna. «Eeh, seda tüdrukuroju!» mõtles ta needes ja avas juba ukse, aga pöördus veel kord tagasi vaatama, kas laps magab ja kuidas ta magab. Ettevaatlikult kergitas ta vaipa. Laps magas sügavat ja õndsat und. Ta oli vaiba all juba sooja saanud ja puna valgus tal mööda kahvatuid põski laiali. Kuid imelik: see puna oli nagu selgem ja tugevam, kui võiks olla harilik lapse näo puna. «See on palavikupuna,» mõtles Svidrigailov, «see on nagu viinapuna, nagu oleks talle terve klaas viina antud. Helepunased huuled nagu põleksid, õhetaksid, kuid mis see siis on?» Äkki näis talle, nagu käiks lapse pikkadest mustadest ripsmetest värin läbi ja nagu pilgutaksid nad, kerkiksid pisut ja nende alt piilub kaval, terav, ebalapselikult pilgutav silmake, nagu ei magakski ta, vaid teeskleb ainult magamist. Jah, nõnda see ongi: tema huuled avanevad naeratuseks, huulte ääred löövad nagu tagasi hoides värisema. Kuid nüüd juba ei hoiagi ta enam tagasi; see on juba naer, avalik naer; selles üpris ebalapselikus näos helgib midagi ülbet ja väljakutsuvat; see on liiderlikkus, see on kameelia nägu, prantsuse müüdava kameelia ülbe nägu. Nüüd avanevad mõlemad silmad juba varjamatult; nad libisevad üle tema leegitseva, häbematu pilguga, nad kutsuvad teda, nad naeravad… Midagi lõpmata inetut ja solvavat on selles naerus, neis silmis, kogu selle lapseliku näo jälkuses. «Kuidas! Viieaastane!» sosistas Svidrigailov tõsises hirmus. «See… mis see on siis?» Ent juba pöörab tütarlaps oma hõõguva näo tema poole, sirutab käed… «Aa, äraneetud!» karjus Svidrigailov kohkunult, tõstes käe tema kohale… Kuid samal silmapilgul ärkas ta unest.

Ta oli endiselt voodis ja niisamuti vaipa mässitud; küünalt pole põlema süüdatud, väljas on aga juba suur valge.

«Luupainaja kogu öö!» Ta ajas enda vihaselt üles, tundes kogu keha nagu läbipekstuna; kondid valutasid. Väljas oli paks udu, nii et polnud midagi näha. Kell saab varsti viis; kauaks magama jäänud! Ta tõusis üles, ajas selga kuue ja palitu, mis olid alles märjad. Otsis taskust revolvri, võttis selle välja ja kohendas tongi; siis ta istus, võttis taskuraamatu ja kirjutas esimesele lehele, kõige silmapaistvamale kohale, suurelt mõned sõnad. Neid üle lugedes langes ta mõttesse, toetades küünarnukki lauale. Revolver ja taskuraamat seisid küünarnuki juures. Virgunud kärbsed katsid puutumata vasikalihaportsjoni, mis oli siinsamas laual. Svidrigailov vaatas neid kaua ja hakkas viimaks vaba parema käega kärbseid püüdma. Hulk aega pingutas ta oma jõudu, kuid ei saanud ühtki kätte. Viimaks, tabades end sel huvitaval tegevusel, ta virgus, võpatas, tõusis üles ja läks otsustavalt toast välja. Mõni hetk hiljem oli ta juba tänaval.

Linna kattis tihe piimjas udu. Svidrigailov läks mööda libedat porist puusillutist Väikese Neeva poole. Tema silmade ees virvendasid öösi kõrgele tõusnud Väikese Neeva vesi, Peetri saar, märjad jalgteed, märg rohi, märjad puud ja põõsad ja viimaks seesama põõsas… Pahaselt hakkas ta maju silmitsema, et millegi muu üle mõelda. Prospektil ei kohanud ta ainustki möödaminejat ega ainustki voorimeest. Igavalt ja räpaselt seisid helekollased puumajakesed oma suletud luukidega. Külm ja niiskus tungisid läbi kogu ta keha ja tal algasid külmavärinad. Harva tabas ta mõne juurviljakaupluse- või poesildi ja igaühe neist luges ta hoolikalt läbi. Puusillutis lõppes juba. Ta jõudis suure kivimaja kohale. Räpane lõdisev koeranäss jooksis tema ees üle tee, saba jalgade vahel. Keegi sinelis purujoobnud mees lamas kõhuli põiki üle kõnnitee. Svidrigailov heitis pilgu temale ja läks edasi. Kõrge vahitorn paistis vasemalt poolt. «Aa!» mõtles ta. «Siin ongi paras paik, milleks Peetri saarele minna? Vähemalt ametliku tunnistaja juuresolekul…» Ta pidi selle uue mõtte juures peaaegu naeratama ja pöördus -i tänavale. Siin ju seisiski see kõrge torniga maja. Suletud suurte väravate juures, õlaga vastu väravaid toetudes, seisis väike mehekogu, halli sõdurisinelisse mässitud, peas Achilleuse vaskkiiver. Unisel pilgul vaatas ta kõõrdi ja külmalt lähenevat Svidrigailovit. Tema näos paistis see alatine pahur nukrus, mis on oma hapu pitseri vajutanud eranditult kõikide juutide nägudele. Mõlemad, Svidrigailov ja Achilleus, vahtisid teineteist mõni aeg vaikides. Achilleus pidas viimaks korravastaseks, et inimene pole purjus, aga seisab ometi kolme sammu kaugusel tema ees, vahib üksisilmi otsa ega räägi midagi.

«Aga mis te tahap siin?» küsis ta, ilma et ikka oleks veel end liigutanud või oma asendit muutnud.

«Ei midagi, vennas, tere!» vastas Svidrigailov.

«Siin pele kohta.»

«Vennas, ma sõidan võõrale maale.»

«Veerale maale?»

«Ameerikasse.»

«Ameerika?»

Svidrigailov võttis revolvri välja ja tõmbas kuke üles. Achilleus kergitas kulme.

«Aga mis teie teep, see nali pele siin kohta!»

«Miks ei peaks siin kohta olema?»

«Aga seeperast, et pele kohta.»

«Noh, vennas, see on ükskõik. Koht on hea; kui sinult küsitakse, siis vasta, et sõitis Ameerikasse.»

Ta tõstis revolvri oma paremale meelekohale.

«Aga siin ei tohip, siin pele kohta!» karjus Achilleus ärevalt, kuna ta silmaterad aina suurenesid.

Svidrigailov laskis kuke langeda.