Kuritöö ja karistus/Viies osa/I

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
VI
Kuritöö ja karistus
Fjodor Dostojevski, tõlkinud A. H. Tammsaare
II


VIIES OSA

I

Hommik, mis järgnes Pjotr Petrovitši saatuslikule läbirääkimisele Dunjaga ja Pulheeria Aleksandrovnaga, mõjus ka temasse endasse kainestavalt. Oma suureks meelehärmiks pidi ta sündinud ja paratamatuks faktiks tunnistama vähehaaval seda, mis talle alles eile paistis peaaegu fantastilisena. Kuigi kõik oli möödas, näis see ometi võimatuna. Nõelatud enesearmastuse must uss näris kogu öö tema südant. Asemelt tõusnud, vaatas Pjotr Petrovitš kohe peeglisse. Ta kartis, kas ehk öö jooksul temas sapp laiali pole valgunud. Siiski, selle poolest oli seni alles kõik hästi, ja oma suursugust, valget ning viimasel ajal pisut rasvunud nägu vaadates tundis Pjotr Petrovitš silmapilguks lohutust veendumusest, et tema võib endale kusagilt mujalt mõrsja leida, ja võib-olla veelgi kenama; kuid ta tuli jällegi kohe meelemõistusele ja sülitas energiliselt kõrvale, millega kutsus oma noore sõbra ja kaasüürilise Andrei Semjonovitš Lebezjatnikovi näole vaikiva, kuid sarkastilise naeratuse. Pjotr Petrovitš märkas seda naeratust ja pani endamisi selle oma noorele sõbrale kohe süüks. Juba paljugi oli jõudnud ta temale viimasel ajal süüks panna. Ta viha muutus kahekordseks, kui taipas, et eile poleks pidanud ta oma läbirääkimiste tagajärgedest Andrei Semjonovitšile teatama. See oli tal eile juba teine viga, mille ta oli teinud ägeduses, liigses ekspansiivsuses, ärrituses… Pärast seda nagu kiuste järgnes kogu see hommik pahandus pahandusele. Isegi senatis tabas teda mingisugune äpardus seal aetavas asjas. Eriti aga ärritas teda üüritud korteri peremees. Korteri oli ta varstise naisevõtmise tõttu üürinud ja laskis seda omal kulul remontida; peremees, keegi rikastunud saksa käsitööline, ei olnud mingil tingimusel nõus alles hiljuti tehtud lepingut murdma ja nõudis tõelist, lepingus märgitud taganemisraha, hoolimata sellest, et Pjotr Petrovitš talle põhjalikult remonditud korteri tagasi andis. Samuti ei tahetud mööblikaupluses ainustki rubla tagasi anda sellest, mis ta oli sisse maksnud ostetud, kuid alles äraviimata mööbli eest. «Ega ma siis ometi mööbli pärast pea hakkama naist võtma!» kiristas Pjotr Petrovitš endamisi hambaid, kuna tal samal ajal meeleheitlik lootus peas välgatas: «Kas siis tõesti kadus ja lõppes see kõik nõnda alatiseks? Kas tõesti ei võiks veel kord õnne katsuda?» Mõte Dunjast torkas veel kord ahvatlevalt tema südant. Sel hetkel tundis ta suurt piina ja muidugi, kui praegu oleks piisanud vaid soovist, et Raskolnikovi tappa, siis oleks Pjotr Petrovitš viibimata selle soovi avaldanud

«Viga seisis veel ka selles, et ma neile sugugi raha ei andnud,» mõtles ta, nukral meelel Lebezjatnikovi toapugerikku tagasi tulles, «ja millest kuradist olen ma nii juudistunud? Selleks polnud isegi mingit mõtet. Tahtsin lasta neil pisut viletsust kannatada ja nad sinnamaale viia, et nad hakkaksid mind oma päästeingliks pidama, aga nemad… Ptüi!… Ei, oleksin ma neile kogu selle aja vältel näiteks nii poolteise tuhande ümber veimevaka, kingituste, mitmesuguste karbikeste, kivikeste, rõivaste ja igasuguse Knoppi ning inglise kaupluse rämpsu peale välja andnud, siis oleks asi palju puhtam ja… kindlam olnud! Mitte nii kergesti poleks nad siis minust loobunud! See on seda tõugu rahvas, et peab tingimata oma kohuseks loobumise korral kõik tagasi anda, kingitused ja raha, kuid tagasi anda oleks olnud raskevõitu ning kahju! Ja ka südametunnistus oleks kõditanud: kuidas nii-öelda minema kihutada inimest, kes tänini oli nii helde ja kaunis delikaatne!… Hm! Mööda lasksin!» Ja veel kord hambaid kiristades nimetas Pjotr Petrovitš end lollpeaks – endamisi muidugi.

Sellele otsusele jõudnud, tuli ta koju kaks korda tigedamana ja ärritatumana, kui oli minnes. Matuselaua ettevalmistused Katerina Ivanovna toas köitsid osalt tema uudishimu. Juba eile kuulis ta midagi sellest lauast; tuli isegi meelde, nagu oleks ka teda sinna kutsutud, kuid oma murede tõttu oli ta lasknud kõik kõrvust mööda minna. Ta tõttas proua Lippewechseli juurde, kes Katerina Ivanovna äraolekul (see oli surnuaiale läinud) kaetava laua ümber toimetas, teateid saama ja kuulis, et laud tuleb pidulik, et on kutsutud peaaegu kõik elanikud, isegi need, kes kadunule võõrad, et on kutsutud isegi Andrei Semjonovitš Lebezjatnikov, olgugi et ta varemini Katerina Ivanovnaga oli riielnud, ja lõpuks, et isegi tema, Pjotr Petrovitš, pole mitte ainult kutsutud, vaid et teda oodatakse suure kärsitusega, sest ta on kõigi elanikkude seas peaaegu kõige tähtsam külaline. Ka teda ennast, Amalia Ivanovnat, oli suure auga kutsutud, hoolimata kõigist endistest pahandustest, mispärast ta praegu siin toimetab ja perenaist mängibki, tundes sellest peaaegu naudingut; pealegi olid tal seljas pidulikud leinarõivad – sootuks uued, siidist, aina kahises teine, ning uhkustas sellega. Kõik need faktid ja teated äratasid Pjotr Petrovitšis mõtteid ja ta läks pisut mõtlikult oma tuppa, see tähendab, Andrei Semjonovitš Lebezjatnikovi tuppa. Asi oli nimelt selles, et ta muuseas sai kuulda – ka Raskolnikov on kutsutud võõraste seas.

Andrei Semjonovitš istus millegipärast kogu selle hommiku kodus. Selle härraga tekkisid Pjotr Petrovitšil mingisugused imelikud, siiski osalt ka loomulikud vahekorrad: Pjotr Petrovitš põlgas ja vihkas teda peaaegu samast päevast saadik, kui ta tema juurde elama asus, vihkas isegi ülearu, kuid ühes sellega oleks ta teda nagu pisut ka peljanud. Peterburi sõites peatus ta tema juures mitte ainult oma suurest kokkuhoidlikkusest, kuigi ehk see oli peapõhjuseks, vaid oli veel teine põhjus olemas. Juba provintsis kuulis ta Andrei Semjonovitšist, oma endisest hoolealusest, kui ühest kõige eesrindlikumast noorest progressistist ja kes pealegi mängivat veel suurt osa mõnesugustes huvitavates ja muinasjutulistes ringides. See üllatas Pjotr Petrovitšit. Needsamad vägevad, kõiketeadvad, kõikipõlgavad ja kõikisüüdistavad ringid peletasidki Pjotr Petrovitšit juba ammugi mingisuguse iseäraliku hirmuga, mis oli siiski väga ebamäärane. Muidugi, tema ise, pealegi veel provintsis, ei võinud midagi sellesarnast, isegi ligilähedastki ette kujutada. Ta oli kuulnud, nagu paljudki teised, et on olemas, eriti just Peterburis, mingisugused progressistid, nihilistid, süüdistajad jne.; kuid nagu paljudki teised, liialdas ja moonutas ta nende sõnade ja nimetuste mõtte kuni lolluseni. Kõige rohkem kartis ta juba mõnda aastat just süüdistamist ja see oli tema alatise ja liialdatud rahutuse peapõhjuseks, iseäranis kui ta mõtles oma tegevust Peterburi üle tuua. Selles suhtes oli ta, nagu öeldakse, ära hirmutatud, nagu on mõnikord ära hirmutatud väikesed lapsed. Mõni aasta tagasi, oma karjääri alguses, oli tal provintsis tegemist kahe juhtumiga, kus julmalt süüdistati õige tähtsaid kubermanguvalitsuse ametnikke, kellelt tema oli tuge otsinud ja kes teda kaitsesid. Üks juhtum lõppes paljastatud isikule kuidagi iseäranis skandaalselt, kuna teine juhtum peaaegu väga suuri sekeldusi oleks tekitanud. Seepärast otsustaski Pjotr Petrovitš Peterburis viibimata teada saada, milles see asi on, ja kui vaja, siis igaks juhuks pisut ette rutata ja poolehoidu otsida «meie noorema sugupõlve juures». Selles lootis ta Andrei Semjonovitši peale ja näiteks Raskolnikovi pool käies oskas ta juba teatud võõrad ütlused ümarikumaks treida…

Muidugi, peagi märkas ta Andrei Semjonovitšis väga labast ja töntsakat mehikest. Ent see ei kõigutanud sugugi Pjotr Petrovitši usku ega andnud talle julgust juurde. Kui ta olekski olnud veendunud, et kõik progressistid on samasugused lollpead, siiski poleks tema rahutus lõppenud. Iseenesest polnud temal kõigi nende õpetuste, mõtete ja süsteemidega (millega Andrei Semjonovitš talle otseteed kallale kargas) mitte vähematki tegu. Temal oli oma isiklik eesmärk. Ta tahtis ainult ruttu, viibimata teada saada: mis siin on sündinud ja kuidas? On neil inimestel mõju või ei ole? On tal tõepoolest midagi karta või ei? Kas nad teda süüdistaksid, kui ta seda ja seda ette võtaks, või ei süüdistaks? Ja kui süüdistavad, siis milles nimelt, ja mispärast süüdistatakse praegu üldse? Veel enam: kas saaks kuidagi neile ligi pääseda ja neid üle lüüa, kui neil on tõepoolest mõju? On seda vaja või mitte? Kas poleks näiteks võimalik oma karjääris just nende kaudu midagi korraldada? Ühe sõnaga: leidus sadu küsimusi.

See Andrei Semjonovitš oli kuskil teeniv, rikutud ihumahladega näärmetiisikust põdev mehike, väikest kasvu ja veidruseni valgete juustega ning kotletitaolise põskhabemega, millega ta väga uhkustas. Peale selle olid tal silmad peaaegu alati haiged. Ta oli kaunis pehme südamega, kuid tema jutt oli väga iseteadlik, ajuti isegi haruldaselt upsakas, mis paistis tema kujuga võrreldes alati naeruväärsena. Amalia Ivanovnal seisis ta siiski kaunis auväärsete elanikkude kirjas, see on: ei purjutanud ja maksis üüri korralikult. Hoolimata kõigist neist omadusist oli Andrei Semjonovitš tõepoolest rumalavõitu. Progressi ja «meie noorema sugupõlve» kilda hoidus ta kire tõttu. See oli üks selle hädiste värdjate ja labaste poolharitud põikpeade mitmekesise ja arvutu leegioni liikmeid, kes lähevad silmapilk iga moodsa ideega kaasa, et teda kohe labastada ja viibimata kõike seda karikatuuriks muuta, mida nad ise võib-olla kõige otsesemalt orjavad.

Siiski ei võinud ka Lebezjatnikov, isegi oma headusest hoolimata, oma kaasüürilist ja endist hooldajat enam teatud määral kannatada. See kõik sündis mõlemalt poolt nagu kogemata ja vastastikku. Oli nüüd Andrei Semjonovitš ükskõik kui tönts, aga ometi hakkas ta pikkamisi taipama, et Pjotr Petrovitš teda petab ja salajas põlgab ja et «see inimene pole mitte just niisugune». Ta katsus talle Fourier’ süsteemi ja Darwini õpetust seletada, kuid Pjotr Petrovitš hakkas kuidagi liiga sarkastiliselt kuulama, aga viimasel ajal – isegi sõimama kippus. Asi oli nimelt selles, et Pjotr Petrovitš hakkas loomusunniliselt mõistma, et Lebezjatnikov pole mitte ainult labane ja rumalavõitu inimene, vaid võib-olla isegi valelik, ja et tal pole mingisuguseid suuremaid tutvusi isegi omas ringis, vaid on seda või teist kuulnud ainult teistelt; veel enam, isegi oma asja, kihutustööd, ei tunne ta korralikult, sest liiga palju kaldub ta kõrvale ning mis süüdistaja võiks niisugune olla! Tähendame siinkohal möödaminnes, et Pjotr Petrovitš kuulas selle poolteise nädala jooksul (eriti alguses) hea meelega Andrei Semjonovitšilt väga imelikku kiitust, see on: ta ei vaielnud näiteks vastu, vaid vaikis, kui Andrei Semjonovitš talle külge luuletas omaduse, nagu oleks ta valmis kaasa aitama tulevase ja rutulise uue «kommuuni» asutamisele kuskil Meštšanskaja tänavas; nagu ei tahaks ta Dunjat tülitada, kui sel juba abielu esimesel kuul pähe peaks tulema armukest soetada; või nagu mõtleks ta oma tulevasi lapsi ristimata jätta, jne. – kõik umbes selles laadis. Pjotr Petrovitš ei vaielnud, nagu tal oli kombeks, neile temale külge luuletatud omadustele vastu ja lubas ennast ka sel viisil kiita, sest nii väga meeldis talle igasugune kiitus.

Pjotr Petrovitš, kes sel hommikul ei tea mis otstarbeks mõned viieprotsendilised paberid oli ära vahetanud, istus laua ääres ja luges oma paberrahahunnikuid. Andrei Semjonovitš, kel peaaegu kunagi raha ei olnud, kõndis mööda tuba ja püüdis näo teha, nagu vaataks ta neid rahavirnu ükskõikselt ja isegi põlglikult. Pjotr Petrovitš poleks näiteks mingi hinna eest uskunud, et tema rahavirnad võiksid Andrei Semjonovitši tõepoolest ükskõikseks jätta; Andrei Semjonovitš aga mõtles omakorda kibedusega Pjotr Petrovitšist, et sel võib-olla võiks tõepoolest niisugune arvamus tema kohta tekkida; pealegi on tal ehk veel hea meel, et leiab juhuse oma noort sõpra laualolevate rahapakkidega kõditada ja õrritada, meelde tuletades temale ta tühisust ja neid kahte lahutavat oletatavat vahet.

Andrei Semjonovitš leidis oma kaasüürilise täna erakordselt ärritatuna ja tähelepanematuna, hoolimata sellest, et tema, korteri peremees, tõttas talle oma armastatud kõneainet, uue, erilise «kommuuni» asutamist arendama. Lühikesed vastuväited ja märkused, mis Pjotr Petrovitši huulilt lipsasid arvelaua lõgina vahel, hõõgusid kõige selgemast ja meelega ebaviisakast pilkest. Kuid «humaanne» Andrei Semjonovitš seletas Pjotr Petrovitši meeleolu eilsest Dunjaga lahkuminekust saadud muljega ja tal tõusis palav soov juttu sellele teemale viia: selles mõttes oli tal midagi progressiivset ja propagandalist öelda, mis oleks võinud tema auväärset sõpra lohutada ja «kahtlemata» tema edaspidisele arenemisele kasu tuua.

«Mis matuselauda seal korraldatakse… selle lese juures?» küsis äkki Pjotr Petrovitš, katkestades Andrei Semjonovitši jutu kõige huvitavamal kohal.

«Nagu te ise ei teaks; alles eile rääkisin teiega sellel teemal ja arendasin mõtet kõigi nende kommete kohta… Ta ju kutsus teid ennastki, ma kuulsin. Teie eile rääkisite ise temaga…»

«Mitte kuidagi ei oodanud ma, et see puupaljas lollpea kulutab matusesöögiks kogu raha, mille ta teiselt lollpealt… Raskolnikovilt sai. Isegi imestasin praegu sealt läbi tulles: ettevalmistused, nii et las aga olla, kallid viinad!… Palju inimesi kutsutud, – kurat seda teab!» jätkas Pjotr Petrovitš pärides ja nagu mingisuguse eesmärgiga vestlust sellele teemale juhtides. «Mis? Te ütlete, et ka mind kutsuti?» lisas ta äkki pead tõstes juurde. «Millal see oli? Ei mäleta. Muide, ma ei lähe. Mis ma seal peaksin tegema? Eile rääkisin talle möödaminnes võimalusest – saada puupalja ametniku lesena ühekordseks toetusrahaks aastase palga. Ega ta ometi sellepärast mind kutsu? Hehehee!»

«Ka mina ei kavatse minna,» ütles Lebezjatnikov.

«Aga muidugi! Oma käega peksite läbi. Mõistagi, et häbi, hehehee!»

«Kes peksis? Keda?» muutus Lebezjatnikov äkki ärevaks ja isegi punastas.

«Aga teie ju Katerina Ivanovnat, umbes kuu aega tagasi! Ma kuulsin ju eile… Seal nad ongi, need veendumused! Ja isegi naisküsimus lõi sekka. Hehehee!»

Ja nagu oleks ta lohutust leidnud, lõgistas Pjotr Petrovitš arvelaual edasi.

«See kõik on lollus ja laim!» lõi Lebezjatnikov lõkendama, kuna ta ju selle loo meeldetuletamist alati kartis. «Pealegi polnud see sugugi nõnda! See oli hoopis teisiti… Teie ei kuulnud õigesti; keelepeks! Mina ainult kaitsesin end seekord. Tema ise kargas esimesena küüntega minu kallale… Ta kiskus mul terve põskhabeme juurtega välja… Igal inimesel, arvan ma, on luba oma isikut kaitsta. Pealegi ei luba ma kedagi enda kallal vägivalda tarvitada… Põhimõtteliselt. Sest see on juba peaaegu despotism. Mis ma pidin siis tegema: lihtsalt tema ees seisma? Ma lükkasin ta ainult eemale.»

«Hehehee!» jätkas Lužin oma kurja naeru.

«Teie norite sellepärast, et teil endal on süda täis… See on aga lollus ega puutu sugugi naisküsimusse, mitte sugugi! Te ei mõista õigesti; mina mõtlesin, et kui juba on kord naine kõiges mehe vääriliseks arvatud, isegi jõu poolest (mida juba kinnitatakse), siis, tähendab, peaks ka siin üheväärsus maksma. Muidugi tulin ma pärast otsusele, et niisugust küsimust ei peaks oluliselt olemagi ja et kaklemised pole tulevases ühiskonnas sugugi mõeldavad… ning et veider oleks muidugi kaklemises üheväärsust otsida. Ma pole nii rumal… ehk küll kaklemine siiski on olemas… see tähendab, pärast teda enam ei ole, aga nüüd on… Ptüi, kurat! Teiega rääkides läheb kõik segi! Mitte sellepärast ei jäta ma lauda minemata, et mul oli see pahandus. Ma lihtsalt põhimõtteliselt ei lähe, et mitte osa võtta alatust matuselaua eelarvamusest, see on kõik! Siiski, sinna võiks ometi minna, niisama muidu, et selle üle naerda… kahju, et papid puuduvad. Muidu oleksin tingimata läinud.»

«See tähendab – istuda võõra kosti juures ja siinsamas tema peale süljata, niisama ka nende peale, kes su kutsusid. Kas nii või?»

«Mitte sugugi süljata, vaid protestida. Ma lähen kasuliku eesmärgiga. Kaudselt võin siin arenemisele ja propagandale kaasa aidata. Iga inimene on kohustatud arendama ja propageerima ja võib-olla mida teravamalt, seda parem. Ma võin idee, seemnetera külvata .. Sellest terast kasvab fakt. Millega ma neid solvan? Esiteks tunnevad end haavunutena, aga pärast näevad isegi, et mina olen neile kasu toonud. Meil süüdistati omal ajal Terebjovat (seda, kes meil praegu kommuunis on) selles, et ta perekonnast välja astus ja… andus. Ta oli kirjutanud isale ja emale kirja, et ta ei taha eelarvamuste keskel elada ja astub kodanlikku abiellu. Räägiti, et see pidi olema liiga jõhker, et ta vanematele nõnda kirjutas, ja et nende peale oleks võinud halastada, pehmemalt kirjutada. Minu arvates on see kõik lollus ja mitte sugugi pole vaja pehmemalt, vaid otse ümberpöördult, vastupidi, siin peabki protestima. Varentz näiteks elas seitse aastat oma mehega, jättis kaks last maha ja kirjutas äkki mehele kirja: «Sain aru, et teiega ei või ma õnnelik olla. Kunagi ei anna ma teile andeks, et te mind petsite, varjates minu eest, et on olemas veel teine ühiskondlik kord, kus on kommuunid. Hiljuti sain seda kõike ühelt suuremeelselt inimeselt teada, kellele ma ka andusin, ning ühes temaga asutan kommuuni. Räägin avameelselt, sest ma pean autuks teid petta. Elage nii, nagu soovite. Ärge lootke mind tagasi saada, teie olete juba hiljaks jäänud. Tahan õnnelik olla.» Nõnda kirjutatakse selletaolised kirjad!»

«Aga see Terebjova on ju sama, kellest te rääkisite, et ta on juba kolmandas kodanlikus abielus?»

«Kõigest ainult teises, kui asja tõsiselt vaadata! Aga olgu või neljandas, olgu või viieteistkümnendas, see kõik on lollus! Ja kui ma kunagi olen kahetsenud, et mul isa ja ema on surnud, siis teen seda just praegu. Olen mitu korda sellest unistanud, et kui nad praegu veel elaksid, kuidas ma neid küll siis oma protestiga rabaksin! Just meelega teeksin nõnda… mis on see nõndanimetatud «äralõigatud pala», ptüi! Küll mina neile alles näitaksin! Paneksin nad imestama! Tõepoolest kahju, et kedagi ei ole!»

«Et imestama panna! Hehee! Noh, olgu sellega kuidas on,» rääkis Pjotr Petrovitš, «aga öelge mulle parem teate mis: teie ju tunnete seda kadunu tütart, niisugune tilluke ja kõhnuke teine. Vastab see tõele, mis temast räägitakse?»

«Mis siis? Minu arvates, see tähendab, minu isikliku veendumuse järgi ongi just see naisterahva kõige normaalsem seisukord. Ja miks siis mitte? See tähendab: distinguons[1]. Praeguses ühiskonnas pole see muidugi päris loomulik, sest ta on peale sunnitud, aga tulevases on see täiesti normaalne, sest see on vabatahtlik. Kuid ka nüüd oli tal õigus: tema kannatas ja see oli nii-öelda tema põhikapital, mida tal oli täielik õigus tarvitada. Mõistagi, et tulevases ühiskonnas pole põhikapitali vaja; kuid tema ülesanne omandab seal teise tähenduse ja on tingitud kindlalt ning mõistusepäraselt. Mis aga puutub isiklikult Sofja Semjonovnasse, siis näen praegusel korral tema tegudes energilist ja kehastatud protesti ühiskondliku korra vastu, ning austan teda selle eest sügavalt; isegi rõõmustan teda nähes!»

«Aga minule räägiti, et just teie see olite, kes ta siinsetest numbritest välja sõi!»

Lebezjatnikov sattus metsikusse raevu.

«See on teine keelepeks!» hüüdis ta. «Asi polnud mitte sugugi nõnda, mitte sugugi! Nõnda polnud see koguni mitte! Seda valetas seekord Katerina Ivanovna, sest ta ei saanud millestki aru! Ja mitte sugugi ei tikkunud ma siis Sofja Semjonovnale ligi! Ma lihtsalt arendasin teda täiesti omakasupüüdmatult, püüdes temas protesti tekitada… Mina vajasin ainult protesti, ja iseenesestki juba ei võinud Sofja Semjonovna enam kauemaks siia numbritesse jääda!»

«Kutsuti kommuuni või?»

«Teie ainult naerate ja, lubage tähendada, väga kohatult. Te ei saa millestki aru! Kommuunis puuduvad niisugused ametid. Kommuun just selleks asutataksegi, et niisuguseid ameteid ei oleks. Kommuunis muudab see amet kogu oma praeguse olemuse, ja mis siin on rumal, saab seal targaks, mis siin, praegustes oludes, on ebaloomulik, saab seal täiesti loomulikuks. Kõik oleneb sellest, missuguses ümbruses ja oludes inimene asub. Kõik tuleb oludest, inimene ise pole midagi. Sofja Semjonovnaga olen praegugi heas vahekorras, mis võiks teile tõenduseks olla, et tema mind kunagi pole oma vaenlaseks ja teotajaks pidanud. Mina avatlen teda praegu kommuuni, kuid hoopis, hoopis teistel alustel! Mis te naerate? Meie tahame oma kommuuni asutada erilisel, kuid palju laiemal alusel kui endised. Meie oleme oma vaadetes kaugemale läinud. Eitame rohkem! Kui Dobroljubov tõuseks hauast, võiksin ma temaga sõrmkooku vedada, Belinskile teeksin ma jalad alla! Esiotsa aga jätkan ma Sofja Semjonovna arendamist. See on ilus, ilus loomus!»

«Noh, aga kas te seda ilusat loomust ei kasuta, mis? Hehee!»

«Ei, ei! Oh ei! Otse ümberpöördult!»

«Noh, juba ümberpöördultki! Hehehee! Nüüd alles ütles!»

«Uskuge ometi! Mis põhjusel hakkaksin ma seda teie eest varjama, milleks? Otse ümberpöördult, mulle endalegi on see imelik; minuga on ta nagu püüdlikult ja kuidagi pelglikult neitsilik ja häbelik!»

«Ja teie mõistagi arendate teda… hehee! Tõendate talle, et kõik see häbelikkus on lollus?…»

«Sugugi mitte, sugugi mitte! Oo, kui jämedalt, isegi kui rumalalt – andke andeks – mõistate teie sõna: arenemine! Mitte kui midagi te ei mõista! Oh jumal, kuidas olete teie küll alles… valmimata! Meie otsime naise vabadust, aga teil on ainult üks mõttes… Täiesti kõrvale jättes naise häbelikkuse ja neitsilikkuse küsimust, missugused omadused on iseenesest täiesti kasutud ja olenevad eelarvamustest, olen ma siiski täiesti, täiesti nõus tema neitsilikkusega minu vastu, sest selles on kogu tema tahe, kogu tema õigus. Mõistagi, et kui tema ütleks mulle: «Ma tahan sind omada», siis loeksin seda endale suureks õnneks, sest see tüdruk meeldib mulle väga; kuid nüüd, nüüd vähemalt pole keegi teda muidugi kunagi viisakamalt ja kombelisemalt kohelnud kui mina, pole keegi tema väärikust rohkem austanud… ootan ja loodan – see on kõik!»

«Parem kinkige talle midagi. Vean kihla, et selle peale pole te kunagi mõelnud.»

«Mitte millestki ei saa te aru, nagu ma teile juba ütlesin! Tema seisukord on muidugi niisugune, kuid – siin on hoopis teine küsimus! Sootuks teine! Te lihtsalt põlgate teda! Nähes fakti, mida eksituse tõttu põlgusväärseks peate, loobute teie humaansest vaatest inimliku olendi suhtes. Teie ei tea ju veel, mis loomus see on! Mind pahandab ainult see väga, et ta viimasel ajal kuidagi väga vähe on hakanud lugema ja minult enam sugugi raamatuid ei võta. Aga enne võttis. Kahju ka, et tal kõige oma energia ja kindluse juures – mida ta juba kord avaldas – protestimiseks nagu liiga vähe oleks iseseisvust, nii-öelda sõltumatust ja eitamist, nii et ta lõplikult ei suuda loobuda mõnesugustest eelarvamustest ja… rumalustest. Sellest hoolimata saab ta mõnest küsimusest väga hästi aru. Suurepäraselt mõistis ta näiteks käesuudlemise küsimust, see on, et mees haavab naist ebavõrdsusega, kui ta tema kätt suudleb. Selle üle meil vaieldi ja ma seletasin temale kohe edasi. Ka tööliste ühinguist Prantsusmaal kuulas ta väga tähelepanelikult. Nüüd seletan talle vaba tuppaastumise küsimust tulevases ühiskonnas.»

«Mis see siis veel on?»

«Viimasel ajal vaieldi selle üle: kas on kommuuni liikmel õigus teise liikme poole, olgu see mees või naine, igal ajal sisse astuda… noh, ja otsustati, et on õigus…»

«Aga mis siis, kui see liige, mees või naine, on sel silmapilgul ametis oma eluliste tarvidustega, hehehee!»

Andrei Semjonovitš vihastus.

«Teil pole muud meeles kui aga need neetud «tarvidused»!» hüüdis ta õelalt. «Ptüi! Kui rumal ma olin, et süsteemi seletades enneaegu teile nende neetud tarviduste peale viitasin! Kurat võtku! See on kõigile teietaolistele komistuskiviks, ja mis kõige hullem – närivad ta kallal enne, kui teavad, mis see õieti on! Ja just nagu oleks neil õigus! Just nagu uhkustavad teised! Ptüi! Ma olen mitu korda kinnitanud, et kogu seda küsimust ei tohi algajaile enne seletada, kui just lõpul, kui ta süsteemi juba usub ja kui inimene on juba arenenud ja temale sihtjoon on antud. Ja öelge, olge head, mida leiate nii häbistavat ja põlgusväärset kas või väljakäigukohtades? Mina olen esimene, kes oleks valmis ükskõik missugust väljakäigukohta puhastama! Siin pole isegi mingit eneseohverdamist! Siin on lihtsalt töö, õilis ja ühiskonnale kasulik töö, mis on iga teise töö vääriline, ja muidugi seisab ta kõrgemal kui mõni Raffael või Puškin, sest ta on kasulikum!»

«Ja õilsam, õilsam, hehehee!»

«Mis tähendab õilsam? Niisuguseid ütlusi ma inimese tegevuse määramise mõttes ei tunne. «Suursugusem», «suuremeelsem» – see on lollus, mõttetus, vanade eelarvamuste paleussõnad, mida ma eitan! Kõik, mis on inimsoole kasulik, on ka suursugune. Mina mõistan ainult ühte sõna: kasulik! Kihistage naerda niipalju kui soovite, ometi on see nii!»

Pjotr Petrovitš naeris südamest. Ta oli oma arved juba lõpetanud ja pani raha ära. Siiski, osa rahast seisis ikka veel millekski laual. See «väljakäigukohtade küsimus», hoolimata oma labasusest, oli juba mitu korda tüliõunaks olnud Pjotr Petrovitši ja tema noore sõbra vahel. Kogu rumalus seisis selles, et Andrei Semjonovitš pahandas tõepoolest, kuna aga Lužin tema kulul oma meelt lahutas; praegusel silmapilgul tahtis ta aga nii väga Lebezjatnikovi vihastada.

«Teie olete oma eilse äparduse pärast kuri ja norite,» pahvatas viimaks Lebezjatnikov, kes kõige oma «sõltumatuse» ja kõigi oma «protestide» peale vaatamata ometi ei julgenud Pjotr Petrovitšile vastu vaielda ja üldiselt ikka veel tema ees mingisugust endiste aastate harjumusest päritud aupaklikkust silmas pidas.

«Te öelge mulle parem,» lausus Pjotr Petrovitš kõrgilt ja pahaselt vahele, «kas te võite… või õigem, kas tõesti olete selle ülalmainitud noore naisisikuga nii lähedalt tuttav, et võiksite ta nüüd, praegusel silmapilgul, kohe siia tuppa kutsuda? Näib, nagu oleksid nad juba kõik surnuaialt tagasi tulnud… Ma kuulen, et käiakse… Minul oleks vaja temaga, tähendab, selle isikuga kokku saada.»

«Aga milleks seda?» küsis Lebezjatnikov imestunult.

«Niisama, on vaja. Täna-homme sõidan siit ära ja seepärast tahaksin talle teatada… Siiski, jääge, kui tahate, siia kõneluse ajaks. Seda parem. Muidu te veel mõtlete jumal teab mis.»

«Mina ei mõtle midagi… Küsisin ainult muidu niisama, ja kui teil temaga on asi õiendada, siis pole midagi kergemat kui teda siia kutsuda. Lähen silmapilk. Ise aga, olge kindel, ei hakka ma teid segama.»

Tõepoolest, viie minuti pärast tuli Lebezjatnikov Sonjaga tagasi. See astus suure imestusega sisse ja pelgas, nagu ikka. Ta pelgas niisugustel kordadel alati ja kartis uusi inimesi ning uusi tutvusi, kartis vareminigi, juba lapsepõlves, nüüd aga eriti… Pjotr Petrovitš võttis ta «lahkelt ja viisakalt» vastu, siiski mingisuguse lõbusa familiaarsuse varjundiga, Pjotr Petrovitši enda arvates siiski kombekohaselt, kui arvesse võtta teda kui auväärset ja soliidset meest ja neiut kui noort ja teatavas mõttes huvitavat olendit. Pjotr Petrovitš tõttas teda «julgustama» ja pani ta laua äärde istuma enda vastu. Sonja istus, vaatas enda ümber, vaatas Lebezjatnikovi, laual olevat raha ja siis äkki Pjotr Petrovitšit ega pööranud enam temalt oma silmi, nagu oleksid nad sinna naelutatud. Lebezjatnikov tahtis ukse poole minna. Pjotr Petrovitš tõusis üles, kutsus Sonja käeviipega istuma ja peatas Lebezjatnikovi uksel.

«On see Raskolnikov seal? Tuli ta juba?» küsis ta sosinal.

«Raskolnikov? On küll. Mis siis? Jah, on seal… Just praegu tuli, ma nägin… Aga mis siis?»

«Noh, siis paluksin teid eriti siia jääda, meie juurde, ja mind selle… neiuga mitte üksi jätta. Tühine asi, aga jumal teab, mis sellest võidakse teha. Mina ei taha, et Raskolnikov seal sellest räägiks… Mõistate, millest ma räägin?»

«Aa, mõistan, mõistan!» aimas äkki Lebezjatnikov. «Jah, teil on õigus… Muidugi, minu isikliku veendumuse järgi lähete oma kartuses liiga kaugele, kuid… teil on ometi õigus. Hea küll, ma jään. Ma seisan siin akna juures ega sega teid… Minu arvates on teil õigus…»

Pjotr Petrovitš läks diivani juurde tagasi, istus Sonja vastu, vaatas talle tähelepanelikult otsa ja tegi äkki väga soliidse, isegi pisut karmi näo: «Nii-öelda, sina, armuline madam, ära mõtle kes teab mida.» Sonja kohmetus lõplikult.

«Esiteks, vabandage mind, olge head, Sofja Semjonovna, oma auväärilise ema ees… Nõnda vist, eks? Tema on ju teil, tähendab, Katerina Ivanovna, ema asemel?» alustas Pjotr Petrovitš väga soliidselt, kuid siiski kaunis lahkelt. Oli näha, et tal on kõige sõbralikumad kavatsused.

«Just nii, nii, ema asemel,» vastas Sonja ruttu ja pelglikult.

«Noh, nõnda siis vabandage mind tema ees, et olen sunnitud minust olenemata põhjustel teie pliinidest… see on, matuselauast puuduma, hoolimata teie ema lahkest kutsest.»

«Nõnda siis… ütlen… kohe.» Ja Sonjake hüppas ruttu toolilt üles.

«Veel pole kõik,» peatas teda Pjotr Petrovitš, naeratades tema lihtsameelsuse ja viisakuse mittetundmise üle, «te tunnete mind liiga vähe, armas Sonja Semjonovna, kui arvate, et ma selle tähtsusetu põhjuse pärast, mis puutub ainult minusse, hakkaksin isiklikult tülitama ja enda juurde kutsuma niisugust isikut, nagu olete seda teie. Mul on teine eesmärk.»

Sonja istus ruttu toolile tagasi. Hallid ja vikerkaarelised paberrahad, mis olid alles laualt koristamata, välgatasid tal jällegi silme ees, kuid ta pööras ruttu pilgu kõrvale ning peatas selle Pjotr Petrovitšil; temale tundus äkki väga ebaviisakana, eriti just temale, vaadata võõrast raha. Ta tahtis pilgu peatada Pjotr Petrovitši kuldlornjetil, mida see vasemas käes hoidis, ja ühes sellega ka suurel tüsedal väga ilusal kollase kiviga sõrmusel, mis oli selle käe keskmises sõrmes, kuid äkki pööras ta ka siit oma silmad kõrvale ja et ta enam ei teadnud, kuhu vaadata, lõpetas ta sellega, et hakkas jällegi Pjotr Petrovitšile otseteed silma vahtima. See aga, endisest veelgi soliidsemalt vaikinud, jätkas nõnda:

«Eile oli mul juhus möödaminnes paar sõna õnnetu Katerina Ivanovnaga vahetada. Paarist sõnast oli küllalt mõistmiseks, et tema on… loomuvastases seisukorras, kui nõnda võiks öelda…»

«Jah… loomuvastases,» oli Sonja ruttu nõus.

«Või lihtsamalt ja arusaadavamalt öeldud – haiges seisukorras.»

«Jah, lihtsamalt ja arusaa… Jah, haige.»

«Nõnda. Niisiis, humaansuse ja, ja, ja nii-öelda kaastundmuse tõttu sooviksin mina omalt poolt millegagi kasulik olla, sest ma näen ju tema kurba paratamatut saatust ette. Nähtavasti oleneb ju praegu kogu see puruvaene perekond ainult teist.»

«Lubage küsida,» tõusis Sonja äkki toolilt, «mis teie eile heaks arvasite temale pajukist rääkida? Sest veel eile ütles ta minule, et teie olevat lubanud talle pajuki muretseda. On see tõsi?»

«Sugugi mitte ja pealegi on see teatud mõttes lollus. Ma tähendasin ainult ajutisele abisaamise võimalusele teenistuses surnud ametniku lesena, – muidugi, kui leiduks protektsioone, aga, nagu näib, mitte ainult, et teie kadunud isa aega täis ei teeninud, vaid tema ei teeninud viimasel ajal üldse mitte. Ühe sõnaga, kuigi lootus võiks olla, oleks see väga kahtlane; sest tõeliselt pole ju praegusel korral mingisuguseid õigusi abisaamiseks, vaid otse selle vastu… Aga tema mõtleb juba pajuki peale, hehehee! Väle prouake!»

«Jah, pajuki peale… Sest ta on kergeusklik ja heasüdamlik, ja headuse tõttu usub kõike ja… ja… ja… temal on niisugune mõistus… Jah… andke andeks,» ütles Sonja ning tõusis, et minna.

«Lubage, te pole veel lõpuni kuulanud.»

«Jah, pole lõpuni kuulanud,» pomises Sonja.

«Siis istuge ometi.»

Sonja kohmetus hirmsasti ja istus jällegi, kolmandat korda.

«Nähes tema niisugust seisukorda ühes õnnetute väikeste lastega, sooviksin mina, nagu juba ütlesin, jõudumööda millegagi kasulik olla, see tähendab, mida nimetatakse jõudumööda, mitte enam. Võimalik oleks näiteks tema heaks korjamisleht käima panna või nii-öelda loterii korraldada… või midagi selletaolist, nagu seda niisugustel kordadel ligimeste poolt sagedasti tehakse või ka kõrvaliste inimeste kaudu, kes tahavad aidata. Sellest tahtsingi teile teatada. See oleks võimalik.»

«Jah, hea küll… Selle eest jumal teid…» kogeles Sonja ja vahtis ainiti Pjotr Petrovitšile näkku.

«Seda võib, kuid… pärastpoole… see on, võiks juba täna algust teha. Õhtul saame kokku, arutame läbi ja paneme asjale nii-öelda aluse. Astuge nii kella seitsme paiku minu juurde sisse. Loodan, et ka Andrei Semjonovitš ühes meiega sellest osa võtab… Kuid… siin on üks asjaolu, mida peab enne hoolega meelde tuletama. Just selle pärast tülitasingi teid, Sofja Semjonovna, oma kutsega. Nimelt, minu arvamus on, et raha ei tohi Katerina Ivanovna enese kätte anda, sest see on hädaohtlik; selle tõenduseks on tänane matuselaud. Kuna homseks päevaks nii-öelda palukestki leiba tagavaraks pole ja… noh, ka jalanõusid ega kõike muud mitte, – ostetakse ometi jamaika rummi ja isegi vist madeirat ja, ja, ja… kohvi. Nägin seda läbi tulles. Homme langeb jällegi kõik teie kaela – kuni viimase leivakoorukeseni, see on juba mõttetu. Seepärast peab korjamislehtki, minu isikliku arvamuse kohaselt, nõnda olema toimetatud, et õnnetu lesk sellest mitte kui midagi ei teaks, niisama ka rahast mitte, vaid teaksite näiteks ainult teie. On see nõnda?»

«Ma ei tea. Ainult täna on ta nõnda, see on üks kord elus… ta tahtis nii väga mälestada, austada, meeles pidada… muidu on ta väga tark. Siiski, nagu soovite, ja ma olen teile väga, väga, väga… nemad on ka teile… ja jumal… ja vaesedlapsed…»

Sonja ei lõpetanud ja hakkas nutma.

«Nõnda. Noh, siis pidage meeles; nüüd aga olge nii lahke ja võtke minult isiklikult oma sugulase heaks esiotsa summa, mille annan jõudumööda. Soovin väga, et minu nime selle juures mitte meelde ei tuletataks. Sähke… ja et mul endal veel mured on, siis ei suuda ma rohkem…»

Ja Pjotr Petrovitš ulatas Sonjale kümnerublase paberi, mille ta hoolega lahti laotas. Sonja võttis selle, lõi näost punaseks, tõusis kiiresti üles, pomises midagi ja hakkas ruttu jumalaga jätma. Pjotr Petrovitš saatis ta pidulikult ukseni. Sonja kargas viimaks ärevana ja piinatuna uksest välja ja läks suures kohmetuses Katerina Ivanovna juurde tagasi.

Kogu selle aja seisis Andrei Semjonovitš kas akna all või käis mööda tuba, püüdes teiste kõnelust mitte katkestada; kui aga Sonja ära oli läinud, astus ta äkki Pjotr Petrovitši juurde ja ulatas talle pühalikult käe:

«Ma kuulsin ja nägin kõik,» ütles ta, toonitades eriti nägemist. «See on suursugune, see tähendab, tahtsin öelda – humaanne! Teie soovisite tänust kõrvale hoiduda, ma nägin! Ja ehkki ma pean tunnistama, et ma põhimõtteliselt ei või eraheategevusele kaasa tunda, sest et ta häda maailmast juurtega välja ei kisu, vaid ennem teda veel juurde kasvatab, siiski ei või ma tunnistamata jätta, et ma teie sammu heal meelel vaatasin, – jajah, mulle meeldib see.»

«Ah, see kõik on lollus!» pomises Pjotr Petrovitš pisut erutatult ja silmitses kuidagi imelikult Lebezjatnikovi.

«Ei, see pole lollus! Inimene, keda, nagu teid, alles eile solvati ja pahandati ja kes siiski suudab teiste õnnetuste peale mõelda, – niisugune inimene, olgugi et ta oma tegudega ühiskondlikult eksib, – on ometi… austusväärne! Seda ei oodanud ma kuidagi, Pjotr Petrovitš, liiatigi veel, et teie arusaamist mööda, oi! kui väga segab teid teie arusaamine! Kuidas teid näiteks see eilne äpardus erutab,» hüüdis heasüdamlik Andrei Semjonovitš, kes jällegi tundis Pjotr Petrovitši vastu suuremat poolehoidu. «Ja milleks vajate teie tingimata seda abielu, seda seaduslikku abielu, minu õilis ja armas Pjotr Petrovitš? Milleks vajate seda abielu seaduslikkust? Noh, kui tahate, siis lööge mind, aga mina olen rõõmus, mul on hea meel, et see äpardus, et teie olete vaba, et te pole inimsoole veel päris kadunud, mul on hea meel… Näete: sain südame pealt ära öelda.»

«Selleks, et ma ei taha teie kodanlikus abielus sarvi kanda ja võõraid lapsi kasvatada, selleks vajan seda seaduslikku abielu,» ütles Lužin, et midagi vastata. Ta oli praegu millegagi eriliselt ametis ja mõttes.

«Lapsi? Teie puudutasite lapsi?» võpatas Andrei Semjonovitš sõjahobuna, kes kuuleb lahingusarve. «Olen nõus, lapsed on ühiskondlik küsimus, esmajärguline, kuid laste küsimus lahendatakse teisiti. Mõned isegi eitavad lapsi täiesti, nagu iga teistki vihjet perekonna poole. Lastest räägime hiljemini, nüüd aga võtame sarved käsile! Pean teile tunnistama, see on minu nõrk külg. See halb, husaarlik Puškini ütlus on tulevase ühiskonna leksikonis mõttetu. Jah, ja mis on need sarved? Oo, missugune eksitus! Mis sarved? Milleks sarved? Kui rumal! Otse ümberpöördult: kodanlikus abielus ei olegi neid olemas! Sarved on igasuguse seadusliku abielu loomulik tulemus, nii-öelda tema parandus, protest, nii et nad selles mõttes pole isegi alandavad. Ja kui mina kunagi – oletades mõttetust – seaduslikku abiellu astun, siis tahan ma teie är-raneetud sarvede üle rõõmu tunda; mina ütlen siis oma naisele: «Mu sõber, siiamaani ainult armastasin sind, nüüd aga austan ma sind, sest sina oskasid protestida!» Te naerate?! Seda teete sellepärast, et teie pole suuteline end eelarvamuste kütkest lahti rebima! Pagan võtku, ma ju mõistan, milles just see halbus peitub, kui petetakse seaduslikus abielus: kuid see on ju ainult alatu fakti alatu tagajärg, kus on alandatud üks kui teine. Kui aga hakatakse sarvi avalikult panema nagu kodanlikus abielus, siis pole neid enam olemaski, nad pole mõeldavadki ja nad kaotavad sarvede nimetusegi. Otse ümberpöördult, teie naine tõendab teile seega ainult, kuidas ta teid austab, pidades teid võimetuks tema õnne takistama ja niivõrd arenenuks, et te temale uue mehe pärast ei hakka kätte maksma. Pagan võtku, mina unistasin mõnikord sellest, et kui mind mehele pandaks, ptüi!, kui mina naise võtaksin (kas kodanlikult või seaduslikult, ükskõik), siis tooksin ma vististi ise naisele armukese, kui tema teda pikema aja jooksul endale ei soeta. «Mu sõber,» ütleksin talle, «mina armastan sind, kuid peale selle sooviksin, et sa mind austaksid – nõnda!» Eks ole nii, räägin ma ju õigust?»

Pjotr Petrovitš kihistas kuulates naeru, kuid ilma erilise hoota. Ta isegi kuulas vähe. Tegelikult mõtles ta hoopis millegi muu üle järele, nii et seda isegi Lebezjatnikov viimaks tähele pani. Pjotr Petrovitš oli erutatudki, hõõrus käsi, langes mõttesse. Alles hiljemini sai Andrei Semjonovitš sellest aru, kui ta seda meelde tuletas…

  1. Teeme vahet (pr. k.).