Tähendusrikkad reeglid maa-alade kohta, kus mingit valvekorda ei ole kuulutatud, loeti täie õigusega vastuoluliseks Eesti Põhiseadusega.
Kuid riigi politiline juhatus tegi sellest oma järelduse. Arvestades vabariigi ajaloolist noorust ja rahva seas elementide olemasolu, kes E. vabariigi tekkimist algusest peale pidasid ebasoovitavaks, ning ka võimalust, et ametliku politseiaparaadi kui ka juhuslikult politilist juhatust moodustatavate isikute vilumatuse tõttu võivad tekkida ootamata mässud (mis ka 1. XII 24. a. aset leidis), on vabariigi valitsus kaitseseisukorra paiguti vahetpidamatult alal hoidnud. Mässu puhul langeksid ju sõjakohtu alla ainult need, kes süüteo toime panid juba peale kaitseseisukorra kuulutamist. Mässu korraldajad ise aga alluksid üldkohtule.
Kaitseseisukorra kestuse järeldus on, et rahvas temaga harjub kui hariliku nähtusega ja nõuab kaitseseisukorra ajal demokraatlikkude põhimõtete täies ulatuses teostamist, millele ka ametlik aparaat tuleb vastu. Loomulikum oleks kaitseseisukorda kasutada ainult tõsise tarbe puhul, kuid sel puhul ka täies ulatuses ja pärast korra jaluleseadmist kaitseseisukord ära muuta[1].
Vab. valitsuse poolt Riigikogule esitatud siseministeeriumi eelnõu polnud seda elulist tarvet küllalt arvestanud, kuid Rgk. üldkomisjon on kaitseseisukorra seaduse eelnõu vastavalt parandanud ja § 8. p. 6. on ette nähtud, et ülemjuhataja (sisekaitseülem) võib üle anda sõjakohtule üksikuid süüteoasju arutamiseks sõja ajal maksva korra järele, kui süütegu on toime pandud mitte üle kahe päeva enne kaitseseisukorra kuulutamise päeva. § 8. p. 7. järele võib üle anda sõjakohtule arutamiseks ning süüdlaste karistamiseks sõjaväe seaduste järgi süüteoasju, mis kaitseseisukorra ajal teostatud.
Sellega oleks arvestatud reeglit, et seadusel ei ole tagasiulatuvat jõudu, mille tõttu materiaalnormid kohaldatakse ainult süütegude kohta, mis peale nende maksmahakkamist on toime pandud, ja protsessuaalnormid, kui asjakäigu kohta käivad, tulevad käsitlemisele kõigi asjade kohta, mis on toimetuses, ja nimelt sellest ajast peale, kus uus protsessuaalkord on maksma hakanud, sõltumata ajast, mil aset leidsid
- ↑ Olen seda ka varem toonitanud (Päevaleht Nr. 298, 1928).
