Lehekülg:Õigus 1931-1.djvu/35

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

II.

Praktika näitab, et neist laiapiirilisist volitusist, mida annab kaitseseisukorra seadus sisekaitseülemale (resp. enne uue seaduse ilmumist sõjaseadus kindralkubernerile), on järjekindlalt kasutatud ainult mõningaid õigusi, kuna suurem osa neist õigusist on jäänud kas hoopis kasutamata või neid on kasutatud vaid juhuslikult. See kasutamine ja mittekasutamine on olenenud praktika tarvetest, mida võime ülaltoodud arutlusil võtta kui korrapärast nähtust, kui muutumata suurust. On vaja hariliku seaduseandluse abil rahuldada neid praktilisi tarbeid.

Kaitseseisukorra maksvuse piirkonnas on administratiivvõimud järjekindlalt kasutanud õigust, mis järgneb Kaitseseisukorra seaduse § 15 p. 1, s.o. õigust esialgselt pidada kinni kuni 2 nädalani isikuid, keda kahtlustatakse politilistes süütegudes, kuna PS § 8 järgi see oleks kas hoopis võimatu või äärmisel juhul võimalik 3 päevani. Sama järjekindlalt on kasutatud Kaitseseisuk. sead. § 15 p. 2, mis politseile annab õiguse toimetada läbiotsimisi. KKS võimaldab politseile teostada läbiotsimisi majades ainult kohtu-uurija asendamisel § 258 korras, kuid PS § 10 ei takista säärast õigust ka politseile andmast. Sellevastu PS § 8 võib ainult vastava tõlgendamise teel kokkukõlastada praktika nõuetega, millest allpool.

Enam-vähem juhuslikult on kaitseseisukorra maksvuse piirkonnas kasutatud õigusi, mis järgnevad Kaitseseisukorra seaduse § 9 pp. 1, 3, 6, 8 (teine lause), 9, ja 12. Siia kuuluvad sundmääruste andmine ja nende põhjal administratiivkorras karistamine, üksikute asjade sõjakohtu alla andmine, perioodiliste trükitoodete seismapanemine ja ka konfiskeerimine, üksikute isikute pealinnast ja piiriäärseist maakohist väljasaatmine, kinnisvarade sekvestreerimine. Neid õigusi tuleks vaadelda üksikult.

Sundmääruste asjus kohaldatakse peamiselt RT 44―1921 avaldatud sundmäärust nr. 2596 relvade kandmise kohta ja RT 39/40―1925 avaldatud sundmäärust nr. 7 avalikku korda ja julgeolekut ähvardavate koosolekute, meeleavalduste jne. kohta. Teised aja jooksul antud sundmäärused on osalt muudetud, osalt olid ajutise tähtsusega (1925. a. nr. nr. 1, 2, 5, 6, 8, 9 ja 11). Ka sisaldavad nad tegelikult igasuguseid Hea-

33