Lehekülg:Üleüldine ajalugu Bergmann 1879.djvu/166

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
2
Keskaeg. I. osa. 1. piir: I, § 90. Feudalismus.

uus wõitlemine: see oli wõitlemine hariduse ja kõige enam usu pärast; wiimses asjas esmalt ühe mehe, paapsti, käsu all, tema wõimust teadmata kaswatades, pärast usu ning waimu wabaduse eest, mis enam üksikute läbi sündis, kuna wägewate wõimus üleüldse raugemas oli, aega mööda aga uuel näul üksikute kätte tagasi läks.


§ 90. Keskaja rahwaste iseloomus ja isewiisid.

Hariduse järg.1. Keskaja rahwaste haridus üleüldse oli wähem kui wana Greeka ja Rooma rahwa juures. Siiski tooreks ja harimatuks teda nimetada ei wõi. Seks on ta teud liiga targu ära seatud ning toimetatud. Siin ilmub tugewus ja kannatus niisugusel mõedul, kui wanaste tundmata oli. Päälegi on enamiste igal pool suurt õppimise ning edasisaamise himu leida, mis mitte sügawat toorust ei tunnista. Esialgune tugewus ja loomusjõuuline tegewus, sarnaliste kokkuhoidmine ning ühine waenlaste wasta hakkamine, ärawõitmise himu ning wahwus õnnes ja õnnetuses, sääl kõrwas rohke rumalus ning ebausk on keskaja tunnismärgid.

Walitsuse wiis.2. Keskaja algusel oli pea kõigi uute rahwaste seas wallawalitsus asul, kus iga walla üle oma wanem walitses. Kõikide sugukonna waldade üle ühte kokku aga walitses wäepäälik, herzog, ehk ka kuningas. Selle wiisi asemelle astus pärast poole Franki rahwa eeskuju järele laenuwalitsus ehk Feudalismus.feudalismus. Selle wiisi järele wõttis kuningas ära wõidetud ning alla heidetud maast ühe osa eneselle, teine osa jäi alalise maksu eest endiste omanikkude kätte, kolmanda osa jautas kuningas oma sõjameestele. Mis sellel kombel keegi sõjamees eneselle sai, oli jäädawalt tema liikumata omandus nimega allod: ep olnud niisugusel omanikul mingi kohust täita, muud kui üleüldise riigiwäe seas pidi ta sõjateed sammuma. Et aga alamad seeläbi oma walitsejast ülemääri wabaks saiwad, püüdis kuningas neid enam oma tahtmise all hoida, et ta kõige wahwamaile ning truimaile oma kroonumõisadest ühe osa eluks ajaks pruukida andis; niisuguse mõisa nimi oli laenumõisa ehk feod. Feodi osalisi aga hüüti laenulisiks ehk Vasallid.vasallideks. Need pidiwad, ehk neil küll mitte iseäralikku maksu ep olnud, alati walmis olema kuninga soowimist täitmas, oli see sõjas ehk muus teenistuses; sest jättis keegi vasall oma kohuse täitmata, siis wõis pärisomanik mõisa tema käest iga tahes ära wõtta. Ja mitte üksi kuningad ei laenanud sellel kombel oma mõisaid wälja, waid ka rikkamad allodi omanikud; jah, oma laenumõisaidgi oli neil luba osa kaupa teiste kätte wälja laenata ning selle eest teenistust ja ustawust nõuda. Nii oliwad wiimaks pea kõik inimesed teiste laenulised; würst oli kuninga vasall, rikas würsti, waesem rikka, talupoeg waesema käsu ning woli all ja igaüks püüdis, nii palju kui suutis, wali isand olla nende wasta, kes tema alamad. Talupojal ep olnud enam surutawat ja tema õppis ainult sõna kuulma, kunni pärisorjus talle kaela langes. Selle laenuwalitsuse põhja pääl seisis keskajal kuninga wõimus ning alamate elukord.

Kohtupidamine.3. Kohut mõisteti, nii kaua kui pagana-usk walitses, wana wiisi ja kombe järele. Wõtsiwad aga kuningas ja tema alamad ristiusu wasta, siis oli esimene töö seaduseraamatut muretseda, kus wanad pruugid, nii pikalt kui ristiusk luba andis, põhjuseks pandi ning enamiste Ladina keeles, iga rahwa jnures oma wiisi järel, üles kirjutati. Iga süü pääle, wäikse sõrme haawamisest kunni mõrtsukatööni, oli raha-