surnud ja riigi oma noorele abikaasale pärida jätnud ning see, nimega Adelheid.Adelheid, hüüdis Otto omale Ivrea grahwi Berengario surumiste wasta appi. Otto läks ja Berengario pidi ennast tema alamaks tunnistama. Adelheidi aga kosis lesk kuningas ära ning sai seeläbi õiguse Lombardia krooni üle kätte. Kuid rahutumaid sõnumeid kodumaalt kuuldes nimetas tema Berengario Lombardia riigi laenuliseks ning tõttas ise rutuga koju. Siin ootas teda pärast mässamise waigistust, mis äraoleku ajal poeg ja wäimees, isa teisest abielust omale kahju kartes, põlema sütitanud, hoopis rängem wõitlemine. Sest Magyarlased tuliwad, nagu teada anti, nii suurel hulgal Saksa maa poole, kui keegi enne ep olnud näinud. „Meie hooste suud — ähwardanud nad — peawad Saksa jõed ja järwed tühjaks jooma ning nende kabjad linnad pihuks lööma!“ Kuid juba Augsburgi linna juures sai Otto neile wasta ning Lechwälja lahing: 955.Lechi jõe lagedikul algas 955 werine lahing, kus õhtuni wõideldi, kunni Magyarlased põgenesiwad, nii et nad enam millalgi wõiduhimus üle Saksa raja ei tulnud. Wahe ajal oli Berengario Italias oma laenuwande ära unustanud ning igapidi oma tahtmist mööda maad ja rahwast rõhunud ega mingist noomimisest hoolinud, nii et Otto 2. korda Italias.Otto teist korda Alpidest üle pidi minema, rahutuma würsti ammetist lahti heitma ning Lombardia krooniga oma pääd ehtima. Ka Otto Roomas: 962.Rooma läks ta ning Petruse kirikus pani paapst temale ja Adelheidile Rooma keisrikrooni pähä, kuna Roomlased wanduma pidiwad ‚tulewikus iial tema ning järgmiste keisrite tahtmata ega teadmata paapstit walida ega ammetisse seada‘. Wiimist wannet ei täidetud küll mitte, aga Saksa kuningad, kes alati ühtlasi Rooma keisri auu osalised oliwad, püüdsiwad tema täitmist wäewõimul tõeks teha: seeläbi algasiwad alalised „Rooma sõidud,“ mis riigile palju werd ning kulu maksis, ehk küll teiselt poolt Sakslaste silmaring kaugemal käies ning rohkem nähes laiemaks läks. Otto isegi käis weel korra Italias, kus ta wastapanewaid Roomlasi karistas, poja Otto keisri nime pärijaks kroonida laskis ning temale, ehk küll wast pikema sõdimise järele, Greeka keisri tütre Theophano abikaasaks kosis. Koju jõudes pidas ta Quedlinburgi riigipäew: 973.Quedlinburgi linnas toreda riigipäewa ära, kus kõigilt maadelt, mis tema walitsuse all, saadikud alandlikult kingitusi auujärje ette tõiwad. Aga ka mujalt riikidest, nagu Konstantinopolist ja Wene maaltki, ilmusiwad saadikud tema ette. See oli tema wiimaue auupäew, sest weel selsamal aastal, 973, suri Otto I. ning maeti Magdeburgi pääkirikusse maha.
Lehekülg:Üleüldine ajalugu Bergmann 1879.djvu/195
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
31
Keskaeg. I. osa. 2. piir: II, § 108. Otto I.
