walmistada‘, sünnitades, saades, kaswatades, kosutades, kaitsedes auusaste täitnud. Wana aja waremille oliwad wahwade wõitlemiste järel wägewad rahwad wõsunud, põhja ja ida tundmata piiridelle laialised ja wõimsad suguharud asunud, nende riigid lahus elades, kus igaüks iseenese eest kõigest hingest hoolitses, aastasadadel tugewaks kosunud, ühine ristiusk, kui ka läänes Rooma, idas Greeka katoliku usu nime all, kõikide keskel walitsejaks saanud, ennemuistsed toorakad kombed, endine esialgune olu enamiste edendawama hariduse eest taganenud. Sääl juures oli parajuskaalu kaitsmiseks, et keegi üksik riik liias isehimus oma käewarre rammu läbi teisi ära ei neelaks, Asias äkiste, enne weel kui läänes rahupäike oma kosutawaid kiireid paista laskis, kõikide Europlaste päriswaenlane, islam, kelle häwitawat mõeka üksi ühine meel tagasi tõrjuda suutis, ähwardawalt ilmunud ning seeläbi igal ristiusku riigil loomulik käsk käes ‚ühtteist wastastikku nõuu ja teuga awitada ning toetada‘. Selleks andis ühine usk ning ühine haridus, hiljemini teadused ja kunstid ning leidused ja ülesleidmiste wili kõikidelle tarwilikku nõuu ja jõudu, tugewust ning tegewuse wõimu. Loomulikul sunnil pidiwad endised lahus elawad rahwad hakkama käsi käes edasi astuma.
Üleüldine olu keskaja lõpul.2. Enne ühist edasiastumist aga pidi keskaja iseolu, sest et ta oma aja ära elanud, kaduma, uus walitsusewiis, uus elukord, uus waimutegewus asemelle astuma. Feudalismus, esiotsa keskaja kindlam tugi, oli ammu wanaks läinud ja edenemise toetajast wisaks takistajaks saanud. Sellepärast oli 15. aastasajal riigiwalitsejate pääpüüdmine wõimsate vasallide woli wähendada ja kuningliku wõimuse kaswatamise läbi laenuwalitsuse mõju kahandada ning isewalitsejana lõpetada. Ja nad suutsiwad seda nõudmist osalt täita, sest et püssirohu pruukimise läbi raudriidelise rüütliseisuse tähtsus troonikaitsmises kadus ning seisaw jalawägi vasallide maawäed kõrwale tungis, päälegi kodanikuseisus uute õiguste, wirkuse ja agaruse abil kroonikandjaid igapidi toetas. Sellega ep olnud aga weel mitte palju parandatud: hoopis enam uuendust nõudis üleüldine elukord. Talurahwas õhkas pärisorjuses, pilkane pimedus kattis põlluharija waimu, sundija palmik õpetas teda wolilise tujusid mööda tegema. Wabad seisused wiibisiwad ebausu ahelas, kombekorratus wõttis wõimust, iseäranis suurema soo seas, kristlik elu näitas otsas olewat. Kumbgit ei suutnud kirik awitada: ‚ta ise ägas paapstilises Babeli wangipõlwes‘. Wägewam wõim pidi siin tegewaks saama: muidu ei wõidud paremust loota. Südames pidi lugu paranema, waimu silm selgima, kõik ühtlasi ühel meelel ja kõikide hääks tööd tegema: siis wast wõis parem järg, kõrgem kord tulla. Ja ta tuli tõeste, aga mitte äkiste ega ühe korraga: ta tuli sellel ajal, mida leidused ja waimuärkamine ette walmistas, mis usupuhastusega algas ja mida hüüetakse
Uueks ajaks.
