koja ehk „Achämenidide kätki“ põletamisega üles, mis läbi ta idalaste silmas Persia peremees, Greeklaste meelest Greeka jumalate ja surnute kättemaksja olla tahtis, sest ‚nagu Athena templid, Persepolis.leekis nüüd Persia uhkus‘. Darius aga põgenes kaugele ida poole, et säält uut wäge korjata; kuid tema oma alam, Baktria maawalitseja, Bessus wõttis ta wangi. Seda kuuldes tõttas Aleksander kurjategijat taga ajama. Aga Bessus Dariuse †: 330.surmas kuninga ära ning põgenes Baktria maale, kus ta iseennast kuningaks nimetas. Kuid Aleksander leinas oma wastase surma ning tõutas mõrtsukalle kätte maksta, mis ka tõeste sündis: Bessus suri ristisambas.
Persia Aleksandri päralt: 330.7. Pärast Dariuse surma nimetas Aleksander ennast Persia kuningaks. Kuhu ta iial läks, tehti linna wärawad lahti ja suur auu wõttis teda wasta. Pea ep olnud kedagi waenlast terwes Persia riigis: kõik kummardasiwad wägewa „Jupitri poja“ ette. Kombe muutmine.Aleksander ise wõttis Persia kuninga ehted omale ümber, laskis oma ette silmili langeda ja andis Persialastele needsamad õigused, kui Makedonlastelegi: seeläbi püüdis ta oma walitsust ida mail kinnitada. Selle täheks, et wõitlemine Asia ja Greeka maa wahel lõpnud, kosis ta kena Persia kuningatütre Roksane.Roksane ja pidas pulmad Baktria linnas ära. See ep olnud sugugi Makedonlaste meele pärast: nad nurisesiwad, et mitte neile üksi õigust ja woli kätte ei antud. Jah, mõned, nende seas Philotas, Parmenioni poeg, wõtsiwad Kuri nõuu.nõuuks salaja kuninga elule otsa teha. Aga asi tuli wälja ja süü osalised saiwad surma, nende seas Parmenion ja Philotas. Aasta hiljem sündis teine werine lugu. Sääl kiitsiwad kiidused pidul Aleksandri tegusid: ‚Herakles ja Achilles, kõik endised kuulsad olla poisikesed tema kohta!‘ Kuningas kuulis ning ta meel oli hää. Klituse surm.Aga Klitus, seesama, kes teda Granikuse kaldal surmast päästis, hakkas neile wasta ning ütles ‚isa Philippust enam teinud olewat, kui Aleksandrit.‘ Wiha wälkus Aleksandri silmast seda kuuldes. Klitus aga kutsuti pidusaalist wälja, sest sõbrad kartsiwad kahju sündiwat. Kuid wiinakobar oli tal aru segaseks teinud: tema läks suure häälega Aleksandri tegusid laites sisse tagasi. Sääl kahmas kuningas oda kätte ja — Klitus langes. Nii kui kuri töö tehtud, käis kahetsus kannul. Aga ei wõinud muuta. Südame walus jäi ta oma telki, ägas ja nuttis, ei söönud ega joonud. Soldatite palwe tõi ta alles kolme päewa pärast telgist wälja.
