„Mis tahate Teie teha?“ küsis Robert.
„Teile raha laenata.“
„Ma pole Teie käest laenu küsinud.“
„Ma annan küsimata.“
„Ma ei wõta wastu.“
„Siis wõtab pesunaine.“
„Ma ei luba seda.“
„Teie luba pole selleks tarwis.“
„Aga see on minu wõlg ja minu korter.“
„Me wõime trepi pääle wõi uulitsale minna, kui Te meid siit wälja ajate.“
Need laused oliwad kärmesti ja kord korralt kõrgendatud häälel räägitud. Wiimaks jäi noormees wait ja Kata ulatas raha pesunaise kätte.
„Siin on kaks rubla nelikümmend kopikat. Üks kopik on ülearu, aga las’ see jääda minu poolt.“
„Tänan wäga, tänan wäga, preili,“ rääkis eit, kuna tal pisarad uue hooga jooksma hakkasiwad. Silmi pühkides ja mahajääjaid õnnistades hakkas ta ukse poole minema.
„Pidage meeles, et selle raha Teile see naisterahwas andis, mitte aga mina,“ ütles Robert äritatud häälel pesunaisele: „Mina olen Teile endist wiisi kaks rubla kolmkümmend üheksa kopikat wõlga.“
108
