Neiu naeris. Ja kui noormees midagi ei wastanud, lisas Kata juurde:
„Nüüd teete seda ütlematagi. Te saate alati mäletama, et Te Kataga pesuarwe pärast riielnud olete.“
Neiu naeris jällegi oma õõnsa häälega.
Noormees seisis ikka weel akna all ja tegi, nagu ei paneks ta neiu sõnu tähelegi. Aga walusad oliwad need sõnad, nad torkasiwad, kiskusiwad, käristasiwad.
„On see kõik?“ küsis Robert, kui ta Kata naeru kuulis.
„Kõik,“ wastas see.
„Nii siis oleks lõpetatud?“
„Ja mina wõiksin minna?“
Noormees ei wastanud. Kata lähenes uksele.
„Lähete Teie juba?“ küsis Robert.
„Jah.“
„Ja kätt ei annagi?“
„Ma olen ju Kata.“
„Aga minu laulud…“
„Tahate neid kätte?“ küsis neiu wahele.
„Ei.“
Noormees sirutas käe jumalagajätmiseks.
„Te olete pahane?“ küsis neiu.
„Ei, ainult kurb.“
110
