Nad waikisiwad.
Siis lipsas neiu toast wäija, et wana Sterni kutsuda. Äiapapa astus kõige roosilisemas tujus sisse ja raputas wäimeespoja kätt. Aga ta langes külma wastutulemise mõjul peagi longu. Nõnda käiwad haudumisewalus waewlewad kanad sooja päikese käes, kui neid märjaks kastetakse: suled sorakil, pää ripakil ja loksuwad waikselt.
Neiu ootas põksuwa südamega. Päris torm pidi ju alles tulema — isaga. Siiski asus neiu rinda imelik kerge, rõõmulik tundmus. Hõisata, huigata oleks tahtnud ta.
* *
*
Kui Hedwig tuppa tagasi kutsuti, wõeti teda ootamata hästi wastu: mehed oliwad ju kokku leppinud, sest wana Sterni rahakott oli sügawam olnud, kui Kalamaa ette teadis aimata.
„Noh, mu tütar,“ naeratas wana Stern: „papa on jällegi hääks teinud, mis sa ära rikkusid. Aga pagan wõtku neid tädisid, kui emad puuduwad! Siiski, sellest teine kord. Nüüd rääkige eneste wahel läbi, minu töö on tehtud. Ja sina, Hedwig, pea meeles, kellega sul tegemist on.“
Isa sõnad langesiwad kui wasaralöögid tütre pähe. Kuidas? Jälle kõik hää? Tema
118
