„Aga herra Stern!“ rääkis Kalamaa wahele.
„Ei, ei, doktori herra! Lubage juba, et ma oma arwamist awaldan. Ma ütlen — lihtsalt hukatus on see praegune aeg ja kaswatus. Kõrwatagused alles märjad, aga juba kawaler, juba preili! Ja ikka see haridus ees ning taga. Gümnasium! Ülikool! Ma ütlesin Annale, et ta tüdrukut silmas peaks, aga see! Kits on ju kärneriks! Doktori herra wast ei teagi, tema tuli ju ka, meie eneste wahel öeldud, õhwiti lüpsma. Aga mis ma pidin siis tegema, kui eit ära suri? Polnud ju kedagi teist lapse juurde wõtta. Päälegi olen ma weel, nõnda öelda, demokrat, tõsine, paras demokrat. Ma tahtsin näidata, et ma niisugust ei häbene omasse majasse wõtmast. Aga nüüd on mul see aitüma käes. Ma ütlen: topi saatanad kõik pudelisse ja wiruta kork kõwasti pääle, siis saad rahu!“
Wana Stern siunas ja sõimas, kuni ta meel ärdaks muutus. Ühest äritusest langes ta teise.
Mis oli ta omast waewast ja rahakogumisest saanud. Tütrest oskas ta ju ainult nii palju lugu pidada, kui palju see selleks kaasa aitas, et isa ennast kord selle wõi selle mehe äiapapaks wõiks nimetada. Elawalt
122
