Lehekülg:Üle piiri Tammsaare 1910.djvu/126

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

miseks, et näha, mis Teie arwate… Asi on ju wäga lihtne. Teie olete pruut ja peigmees, lähete lõbureisile, tädi Anna tuleb Teiega ilusasti kaasa, nagu kord ja kohus — ja jah, tädi peab ikka kaasas olema, noori inimesi ei wõi ju uskuda — ja nõnda toimetate asja eneste wahel ära, kusagil Soomes, Rootsis wõi Peterburis, nagu Te ise kõige sündsama leiate olewat. Pääle seda ei haugu enam koergi selle järele, ja meie oleme kõigest wabad…“

Mehed jõudsiwad kindlale otsusele. Ka tädi Annale tehti asi selgeks. See oskas alguses ainult nutta. Kui Hedwig ta oma tütar oleks, küll ta siis teaks, mis ta meestele ütleks. Aga ta on ju õnnetu päältwaataja, olgugi et ta Hedwigile enesest nii palju on andnud, kõik anda püüdnud, mis tal hinge taga oli. Ja sääl oli põlatud naise haawatud uhkus, jalgadega sõtkutud enesest lugupidamine, hulk waikiwat, kannatusest tõusnud iseteadwust. Siiski pidi ta Hedwigit ette walmistama, temale loo lihtsaks, igapäewaseks maalima, sest seda teed käiwad ju nii paljud ja teist teed ei ole. Küsige meie neidude ja noorikute käest, nemad teawad sellest jutustada. Aga enne wanduge neile igawest sõprust wõi truudust ja kinnitage


126