Tehke proowi! Aga nüüd on Hedwig ometi siin…
Noormees tunneb, kuidas ta sõrmeotstes elektrisädemed surtsuwad.
„Ma tulin jälle,“ sõnab neiu tumedal häälel.
„Mine tagasi, muidu…“
„Mul pole teed tagasi.“
Waikus.
„Kuhu tema on jäänud?“ küsis noormees.
„Ta tuleb homme.“
„Mis tahad sa siis minult?“
„Ma tahtsin sulle öelda, et keegi sind kutsub… ma kuulen, tunnen ta häält… siin… rinna all…“
„Hedwig!“
„Robert!“
Ja nüüd näis, nagu oleks surm omi tumedaid tiibasid lehwitanud, nõnda waikne oli wäikses toas. Kostis ainult nõrkewa neiu tasane nuuksumine.
„Pean ma ka nüüd minema?“
Ei, ei! Nüüd ei pidanud ta mitte minema. Noormees wiis ta sohwa pääle istuma ja istus ise ta kõrwale. Uss oli ununenud ja sõrmeotstes surtsuwad sädemed kustunud. Robert oli isaks saanud… Kui hirmus oli see praegu! Ja häbi oli isal poolhingetu ema ees.
132
