sest sa wõtsid mult kõik. Aga ma oleksin ka ise andnud, kui sa aga oleksid küsida teadnud. Ja see ongi see kõige rumalam, et ma kõik ise oleksin andnud; ma oleksin ka seda anda tahtnud, mida mul pole. Ma, lollpää, pakkusin talle oma Dantet, aga aru sai: mul polnudki ju mingisugust Dantet. Ja ta pilkas. Seda tegi ta hästi: miks tahtsin ma rohkem anda kui mul oli. Seda ei tohi. Mees ei tohi isegi kõike seda naisele ära anda, mis tal tõepoolest on, sest naised pole harjunud warandustega ümber käima. Nad pilluwad kõik iga nelja tuule poole laiali wõi lähewad tähelepanematalt mööda. Ja jah, lähewad lihtsalt mööda, sest ka seismajäämist peab õppima. Ehk kus on see mees, kellel nii palju warandust oleks, et ta iga naist rahuldada suudaks? Ei, ei! Niisugust ei ole! Ükski warandus pole selleks küllalt suur, et naise himu täis saaks, iseäranis kui sa korraga palju kätte annad. Sellepärast on need mehed, kelledel midagi anda pole, kes aga anda oskawad, naiste ees ikka kõige rikkamad… Siiski, kui ta ometi tagasi tuleks! Aga kui ma ise sinna läheksin. Ma lähen ja ütlen: nüüd tulin ma, sina ja mu laps kutsusiwad, hüüdsiwad mind ning ma olen kuulnud.
142
