„Tõusku, kui see lõbu sünnitab.“
„Kui Te aga kõigist maha jäetud olete, kas Te ka siis mind kuulda ei wõta?“
„Ka siis mitte. Mis oli, on eksitus, kõigewähemalt minu poolt. Esiti kartsin ja austasin ma Teid, siis saite mulle wastikuks ja põlgtusewääriliseks, nüüd pole ka seda enam.“
Need sõnad puutusiwad doktori walusasti.
„Teie olete südameta,“ ütles ta.
„Seda parem, siis pole midagi murdumas.“
Kalamaa jättis jumalaga. Kurwal pilgul silmitses ta neiut, see näis talle ilusam kui kunagi enne. On mehi, kes naise ilu ainult plikas ja emas otsiwad; kõige ilusamad on aga noored emad.
Ukse pääl tuli Kalamaale wana Stern rõõmsa näoga wastu.
„Kõik juba korras, armas doktori herra?“ küsis ta.
„Kõik,“ wastas Kalamaa, „aga sellest jutustab Teile ehk Teie preili tütar, minul on aeg kasin, pean ruttama. Wabandage.“
Ta kadus ukse taha.
„Mis peab see tähendama?“ küsis isa umbusalduses tütrelt.
„See tähendab: ta ei tule enam kunagi selles asjas tagasi.“
156
