wad nad liig tugewate wastaste kallal ja wäsiwad enneaegu. Aga suurem hulk naerab ju? Wõib olla, et nõnda kõige kergem on. Nad naerawad ehk iseeneste üle ja walawad palawates hingekoobastes omade naljade ja naerulaginate üle kibedaid pisaraid. Kes poeb nendesse koobastesse? Kes oskab seda? Noorus on ära hirmutatud, ainult raukadel on eluõigus. Noorus peab julgus olema, kuid julgust nimetatakse häbematuseks. Noorus on tungide kodu, kuid tungid on patt. Noorus on wana purustamine, kuid ka tolmupühkimist peetakse kuritööks. Noorus on uute teede otsimine, kuid see on jõledus, ninatarkus. Noorus on elu, kuid elule on wanad ammugi pähe löönud; ta teeb uimase ajuga kumardusi ja küsib alandlikult: „Mis herrad soowiwad?“
Kui walusalt oli Robert seda nii sagedasti tundnud. Ühes teistega puges ta „põranda alla“. Sääl otsis ta elule mõtet. Ja mida rohkem seda otsimist keelati, seda rohkem ihati tema järele. „Põranda all“ saiwad Robert ja Hedwig üksteisega tuttawaks. Sel korral waieldi indiwidualismuse ja kollektiwismuse üle, waieldi waimustuse ja ägedusega. Näod lõkendasiwad, hääled wärisesiwad ja silmad pildusiwad wälkusid.
16
