Lehekülg:Üle piiri Tammsaare 1910.djvu/160

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

12.

Pikkamisi sammus Robert koju poole. Pää oli tal täis raskeid mõtteid. Jälle pidi ta ootama, Hedwig oli lubanud ju tulla.

See kord ei lasknud neiu kaua enese järele oodata. Ta ilmus peagi.

„Sa käisid mind otsimas?“ küsis ta uksest sisse astudes.

„Ma käisin kaks korda ja ikka pidin ma ukse tagant ümber pöörama.“

Noormees silmitses neiut, kes tooli pääle oli istunud. Nii uus ja iseäralik näis ta olewat.

„Sa oled muutunud,“ ütles noormees.

„Ma olen wõitnud,“ wastas neiu.

„Sa ei heitnud nende tahtmise alla?“

„Isa ajas mind omast majast wälja!“

„Ja Kalamaa?“

„Selle ajasin mina wälja.“

Nad waikisiwad üürikeseks.

„Nii oleme jällegi kahekesi,“ ütles noormees siis.

,Ma tulin, et warsti minna,“ wastas neiu.


160