roidutab, wiskles Hedwig hommikuni asemel. Päew wenis tüütawalt pikkamisi mööda. Õhtul oli doktor Kalamaa kõne „Nooresoo ja kõlbluse“ üle. Ka Robert oli sääl. Päält näha oli ta täiesti rahulik, kõige wastu osawõtmata, istus ja kuulas. Kõne lõpul, läbirääkimistel, milledest isegi üks neiu, kes juba üle kahekümne wiie wana pidi olema (näo järele oli ta palju noorem), punastades paarisõnalise märkusega osa wõttis, palus ka Robert sõna. Hedwig tundis rinnas wärinat. Kui aga Robert rääkima hakkas, esiteks külmalt ja pikkamisi, siis kord korralt kiiremini, palawusega, waimustusega, lõpuks otse ägedusega; kui ta Kalamaa kõlblust ja kõlbluses wettinud noortsugu naeris ning meie kõlblise kaswatuse pihta pilkenoolisid pildus; kui ta wanade hädakisa üle, et noorsugu hukka minna, haledat nalja heitis, ja sääl juures julgelt, peaaegu häbematalt wanade kõlblusele musti kriipsusid alla wedas; kui ta kõlbluse kiriklust, seltskondlise korra puutumatust, tema aluste jumalikkust terawate sõnadega oli trehwanud, nii et politsei wahele segas ja saalisolijatest paljud endid hirmunult kehitasiwad ning abitult ümber waatasiwad, — siis oleks tahtnud Hedwig tooli pääle püsti karata ja kõigest jõust
29
