pääsemata paratamatuses oli ta eila kodust lahkunud. Ta oli unustanud, et teised teda filosofiks hüüawad, ja oli nendega ühte rada astunud, kellede jaoks tal waremalt ainult põlgtust leidus. Nüüd hakkas ta enese ees madalamale wajuma. Jõuetu, iseteadwuseta, tõsise uhkuseta, enesest lugupidamiseta — nõnda nägi ta ennast. Ja kui Hedwig üle läwe sisse astus, siis tundis noormees, et ta iseennast niisamuti põlgab kui omasarnaseid teisi. Kuid miks ei põgene Hedwig tema toast wälja? Mida ootab ta weel? Tahab ta oma puhtusega uhkustada? Ja Robertil tõuseb tundmus, nagu oleks Hedwig kõiges süüdi. Tema süü seisab selles, millega ta uhkustada püüab.
„Miks ei lähe sa ära?“ küsib noormees poolwihaselt ja karedalt.
Neiu ei wasta. Ta katab ainult silmad kätega kinni.
„Ma olin ju sääl,“ räägib noormees edasi, „sääl on kõikidele armu, kõiki wõetakse sääl wastu, kõikide wastu ollakse ühetasa lahke — maksu eest. Sääl näed naise südant ja tema laiu armuhõlmasid. Kõikide palwet wõtab ta kuulda, kõik on kutsutud külalised, ühegi eest ei põgene ta ära.“
„Robert!“ hüüab neiu paluwalt.
39
