Lehekülg:Üle piiri Tammsaare 1910.djvu/56

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

5.

Kõik läks waikselt. Ei olnud etteheiteid ega hädaldamist. Isegi silma ei püüdnud nad wiimastel kokkupuutumistel waadata, kartes, et nõnda üksteisele haiget wõiks teha. Nad ei pannud üksteisele ka mingisugusid küsimisi ette, ei püüdnud midagi teada saada. Ehk mistarwis seda!

Robert mäletab nii selgesti wiimast korda. Ta oli üksipäinis ja istus akna all. Wäljas sadas külma wihma ja merel walendasiwad wahujoad. Uksest tuli Hedwig sisse.

„Ma ei arwanud, et sina oled,“ ütles noormees ootamatuse kohmetuses. Neiu ainult naeratas selle pääle.

„Wäljas on wilu,“ ütles ta, „ja ka siin pole soe,“ lisas ta juurde.

„Igal pool läheb külmemaks,“ wastas noormees, kuid ta tundis, kui wäga ta waletas: ta teadis ju paiga, kus palawus tõusmas oli.


56