haigutab, määratu mänguriista sisemus, kahe laua wahe on: meri on põhi ja pilw on kaas, langewad wihmatibad on aga keeled ja kellegi tundmata tuhandesõrmelised käed kisuwad wahetpidamata neid keeli katki; rebenedes karjatawad nad imelikul häälel. Neid keeli on küll otsata palju, aga ometi peawad nad ükskord kõik katki saama, ja siis jääb suur mänguriist tummaks. Mis saab siis? Kas lööb suur meister ka mänguriista puruks — esiteks kaane ja siis põhja? Wõi tõmmatakse talle uued, weel kõlawamad keeled pääle?…
Wihmatibade sulina saatel sammus noormees mööda merekallast edasi. Korraga hakkas ta, wihmatibade häält järel tehes, oma ette tasakesti laulma:
„Musurullike,
Hingekullike,
Rinnas on waluwullike.“
Kaua kordas ta neid sõnu, mis talle ootamatalt suhu oliwad tulnud. Wiimaks naeratas ta. Ja siis tõusis tal tundmus, nagu oleks ta tsirkuse arenal ja mängiks kuulawale rahwale pudelite pääl midagi ette. Kui ta oma ettekande lõpetab, tõuseb tal järsku tahtmine järele katsuda, kas pudelites wesi wõi midagi muud on ja ta leiab säält
72
