Kalamaa talle järele. Robert tegi, nagu ei paneks ta seda sugugi tähele. Sääl juures tõusis tal aga tahtmine Kata wastu täna iseäranis hää olla, temaga palju lobiseda ja naljatada. Merelained tuletasiwad seda päewa meelde, kus noormees Hedwigi jalgu oli kuiwatanud, ainult aeg oli hilisem, kuna täna päike merepinda alles sätentades hiilgama pani. Merelõhnaga rätik oli Robertil taskus. Ja kui ta nägi, et Hedwig ja Kalamaa mererannal jalutades neile lähenewad, wõttis ta rätiku taskust wälja ja andis ta Katale nuusutada. Uuesti täitis iseäralik wärin nooremehe rinda.
„Kas ta näeb? Kas ta tähele paneb?“ küsis ta ärewil iseeneselt ja lisas juurde: „Ta peab seda nägema, ta peab, peab, peab…“
„Nuusutage,“ ütles Robert rätikut Kata kätte andes.
„Mitte midagi ei tunne ma,“ ütles Kata rätikut nina juurde tõstes.
„Kuidas? Mitte midagi? Anna ta siia,“ ja Robert nuusutas ise rätikut.
„Tõepoolest, mitte midagi,“ ütles ta siis kohmetult, ja ta nägu pidi wäga naljakas wõi rumal olema, sest Kata purtskas heledalt naerma.
81
