6.
Kui wähe uut, huwitawat ja ilusat see oli pakkunud! Ja ometi oli Hedwig niipalju lootnud. Oodates ja aimates oli tal süda wärisema löönud, hingesse palawus tekkinud, aga sündmuse enese juures oli ta peaagu külm ja rahulik.
Siiski — Kalamaa rääkis sel korral wäga ilusasti. Ja põlwili langes ta. Seda polnud Hedwigi ees weel keegi teinud. Ta kurtis elutühjusest, jutustas jumaldamisest, tõsiselt, pühalikult. Hää oli kuulata. Aga naljakas oli natuke. Ka Robert ütles ükskord midagi sellesarnast, aga teiste sõnadega, teise tooniga. Ta ei olnud nii pühalik, nii suur. Selle eest käib ta aga nüüd Kataga. Imelik! Nüüd käib ta Kataga. Kas ka Kalamaa temaga wõiks käia? Ei, ei! Seda ei teeks ta iialgi. Selleks on ta liig uhke. Aga keda ta wõtaks, kui ta mind ei saa? Wõi ei wõtaks ta üleüldse?… Kui ilusasti ta papalt minu kätt palus! Mul oli häbi, ja papa pidi peaaegu nutma hakkama, parajal ajal
86
