Kuid mehed peaksiwad ka seda oskama. Siis wõiks isegi niisuguses toakeses elada, nagu Robertil on. Ja jah, pandagu wõi lähkrisse ja löödagu prunt pääle, aga huwitaw olgu.
Ja Hedwig unistas sellest, millal pulmad mööda saawad, sest siis pidiwad nad Soome, Rootsi ja kes teab kuhu weel minema. Seni aga muutus elu tõsisemaks, tulewa põlwe ettewalmistamiseks: Kalamaa püüdis pruudile omi prillisid pähe suruda. Aga see oli raske, wäga raske. Kui ta jälle kord Kant’i surematust ja Nietzsche hullumeelsust meelde oli tuletanud, imestas ta lõpuks Roberti üle, kes Kataga korralikkude inimeste seas jalutawat.
„Mis siis, kui see neile meeldib,* wastas Hedwig hooletult.
„Meeldib… Wõime me siis kõik teha, mis meile meeldib? Elame meie üksi ilmas?“
„Teised tehku, mis neile meeldib.“
„Aga niisugusel korral kaoks ju ausus ja alatus. Kui Kata sugused täieõiguslistena ausate naisterahwaste hulgas wabalt korralikkude noortemeestega liikuda wõiksiwad, siis tuleks ju wälja, nagu oleks ükskõik, kuidas elada. Niisugused naisterahwad oleksiwad siis nendega ühesarnased, kellede kohta wanad roomlased, need roomlased,
89
