„Ja, jah! See pagana doktor Kalamaa,“ siunas noormees iseeneses. „Kui ehk tema kohta liikuwates juttudes siiski tõtt on? Aga Hedwig kirjutas ju, et midagi ei ole. Wõib teda endist wiisi uskuda? Ehk on ta minu äraolekul muutunud?“
Ja risti ning põigiti käiwates mõtetes suikudes wahtis Robert pööningukambri aknast alla raudtee poole, kus tormaw rong praegu waksali poole ruttas. Kaugemalt üle majade paistis sinendaw meri. Imelik hää tundmus oli wana tuttawat waadata.
Natukene aega läks nõnda mööda. Siis pani noormees ennast kähku riidesse ja läks wälja: ta tahtis ootamatalt neiu ette ilmuda, nõnda pidi talle kõik selgeks saama, mis ta tegema peab ja mida ta loota wõib.
Paari tunni pärast tuli Robert ühes Hedwigiga tagasi. Weel täna tahtis noormees kõik otsustada. Rinnas tundis ta kerget wärinat ja mõtted ning tundmused oliwad sõnu taga otsima läinud. Talle tuli meelde, kuidas Hedwig esimest korda tema juures oli käinud. Robert oli siis haige ja ta kutsus teda kirja läbi. Waewalt lootis ta tema tulekut. Kuid ta tuli siiski ja tõi enesega niipalju jõudu ning elurõõmu kaasa. Poolwaikides istus ta nooremehe woodi ees ja
9
