Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/104

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„Kui kaugel arvad sa rüütleid praegu olevat?“ küsis viimaks peavanem.

Nutja pühkis käeseljaga silmi, tõstis pead ja hakkas uuesti jutustama: „Kui mina neid nägin… see oli tunaeile pärast lõunat. Meid oli väike salk ja me materdasime põlenud mõisahoovis opmanit, kelle keldri põhjast välja tõmbasime. Korraga hakkab metsatuka tagant lõpmatu hulk ratsamehi välja venima, kõik raudriides ja kiivrites, ja piigid välguvad päikese paistel. Meid nähes tormasid ratsanikud kui tuulispea meie kallale. Mina jõudsin vaevalt keldrisse tõrre alla pugeda. Teised võeti piikide otsa nagu silgud vardasse. Mina vabisesin kui haavaleht ega julgenud hulgal ajal pead tõrre alt välja pista. Kui viimaks ometi tõrre äärt tõstsin, oli öö käes ja kõik kära vaikinud. Siis hakkasin kõigest jõust Tallinna poole sibama, jooksin kaks ööd läbi, päeval hoidsin ennast metsades ja rabades varjul. Ma oleksin kas või põlevasse ahju pugenud, et neid koledaid piigimehi mitte näha, aga ometi juhtusin neid veel korra nägema, kui nad parajasti küla põletasid ja külarahvast tapsid. Ma pistsin nagu jänes koerte eest punuma ega vaadanud enne tagasi, kui väsimuse pärast ninaga mudalompi kukkusin.“

Vapra mehe halenaljakas, luksumisega segatud ja veidrate kehaliigutustega soolatud reisijutustus kiskus vanemate murelikud näod vägisi naerule. Esimene ehmatus kadus, uus julgus tuli lootusega ühes.

„Sa ei öelnud ikka veel, kui kaugel rüütleid praegu arvad olevat,“ tähendas peavanem.

„Kui ma neid eile viimast korda nägin, olid

104