Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/108

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


Nad olid kõik oma labases rnaarahva riides, tolleaegsed eestlased ei armastanud end veel võõraste hilpudega ehtida, mida neile hävitatud mõisates küllalt kätte langes. Ainult mõned kiivrid ja sõjariistad olid võõrad ja läikisid võidumärkidena tõusva päikese paistel. Teiste hulgast paistis välja kõigepealt Tasuja oma mehise kuju, toreda hobuse ja kukesulgedega, mis tema kübaral lehvisid.

Tema käsul veeretas üks ratsanik valge lipu lahti, lähenes müürile ja hüüdis valju häälega:

„Kes teist on lossi peremees?“

Oodo, kes käed ristis rinnal ja kulmud kortsus talupoegi silmitses, vastas järsku:

„Kas sa, lurjus, saksa ei tunne? Kaabu maha!“

Talupoegade käskjalg kõneles pühalikult edasi:

„Oled sina Oodo Raupen, Lodijärve lossi peremees, siis kuula, mis selle maa vaba rahva vanemad sinult nõuavad. Anna see loss, mis sinu omaks jääda ei või, vastupanematult meie kätte, siis võid sina ja iga rüütlisoost mees, kes sõjariistad maha paneb, Eestimaalt vabalt välja minna, kuhu tahab. Kõik sõjasulased aga võetakse vangi ja peetakse kinni, kuni siia maale kindel valitsus tuleb.“

„Mis sa, vares, kraaksud? Tule parem oma sandikarjaga ja katsu loss ära võtta!“ pilkas Oodo. „Koerapiitsad ja soolased vitsad on mul sinusuguste tarbeks igatahes valmis pandud.“

„Kui sa vanemate tahtmist kohe ei täida,“ vastas käskjalg kõikumatu rahuga, „siis võetakse loss tormiga, tehakse maatasa, ja kõik, kes lossis on, peavad armutult surema. Nii on vanemate

108