Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/111

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


Segane pomin Tasuja selja taga pani teda jälle ümber vaatama. Karu Andres rääkis unes:

„Mmm! Õmm!… jah, ulu nüüd!… Pea maha, nagu kapsas… kaaps…“

Kui Tasuja jälle akna poole vaatas, kohkus ta äkisti ja jäi siis hinge kinni pidades põnevil vahtima. Eesriie oli kõrvale lükatud, mustjas kuju seisis akna võrede taga.

Oleks öö olnud valgem, siis oleks vahtija all näinud, kuidas see kuju oma kahvatanud palet vastu külma klaasi surus, jumal teab mis põhjusel sügavasti ohkas ja silmadega talupoegade laagri pimedat kohta otsides midagi iseenese ette sosistas.

Kuju kadus varsti jälle akna tagant ja endine igav kuma paistis läbi valge eesriide. Viimaks kustus ka see kuma ja aknakoht oli seinaga ühesuguselt pime. Vahtija aga istus veel kaua unetult oma kännu otsas ja kurvad mõtted vaevasid teda. Kesköö oli ammu möödas. Hobuse sammude müdin äratas Tasuja mõtteist. Ta jäi kuulatama. Sammude müdin vaikis, kuuldus inimeste häälte kõmin. Paar minutit hiljem ragisesid raod lähenevate inimeste jalge all.

„Kes seal on?“ küsis Tasuja pooliku häälega.

Lähemal silmapilgul seisis kaks meest tema ees; üks neist oli vahil olnud.

„Oled sina ise, Tasuja?“ sosistas viimane. „Ma toon Tallinna poolt käskjala halbade sõnumitega.“

„Mis on sündinud?“ küsis Tasuja üles tõustes.

„Otse õnnetust küll veel mitte,“ ütles käskjalg, „aga kes teab, kas seegi ennast kaua oodata laseb.“

111