Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/18

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


käskude täitjaks tunnistas, ei liigutanud Jaanus ennast sugugi, muudkui kostis külmalt: „Katsu!“

Kes teab, kas Oodo oma tõotust oleks täitnud, aga enne katsumist astus jälle väike rahutooja verejanuliste vaenulikkude parteide vahele.

„Häbi sulle, Oodo!“ algas ta manitsedes, „kas sa sedaviisi kellegi junkur oled? Sa tahad koera väeti võõra peale ässitada, kelle ees sa ise süüdlane oled. Ei isa seda oleks teinud. Mõtle ikka isa peale. Isa oleks ennemini andeks palunud ja Tarapita oleks oma rumaluse eest tapelda saanud. Häbene, Tarapita, häbene, sa pole parem sugugi kui päris koer! Kas see on mu kasvatamise vaeva palk? Mine, ma ei salli sind!“

See manitsus mõjus niipalju, et Tarapita oma urina jättis ja Oodo veel ikka vihaselt, aga rohkem rüütellikult ütles:

„Siis peab ta minuga võitlema. Minu au nõuab seda.“

„Minugi pärast,“ seletas Jaanus vahvalt ja tõusis püsti.

„Te olete hirmus kangekaelsed,“ kurtis preilike ja uuris haleda meelega vaenlaste nägusid, et sealt vähematki leppimismõtet leida. Aga sealt puhast tigedust ja kõrkust lugedes tõmbas ta mõlema käed oma kahte pihku ja ütles kurvalt:

„Siin ei või te võidelda, kõikide inimeste silma ees. Lähme aeda!“

Mindi aeda. Pehme liivane koht tihedate vaarikapõõsaste vahel valiti võitlusepaigaks ja vaenlased seadsid end kibeda rusikavõitluse nõuga teineteise vastu. Aga enne kui võitlus algas, katsus väike lepitaja veel kord heaga asja ajada.

18