Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/223

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


Ta tõstis kohe peekri huulte külge ja jõi ta vahet pidamata tühjaks. „Imeline viin!“ ütles ta keelt laksutades. „Su kink on nii kallis, et ma seda tasumata ei või jätta. Tule, ma kingin sulle ühe asja, mis sinu kingi vääriline on. Teie, orduvennad, olge tunnistajateks, et ma sepast ihnsam ei ole. Lähme kohe!“ Komtuur võttis laualt lühtri vahaküünlaga ja läks eel, sepp ja rüütlid tema järel. Nad läksid pikast trepist alla ja käisid mitmest võlvialusest ja urkast läbi. Komtuur keeras viimaks ühe raudukse lahti, mille läbi nad madalasse, sumbunud õhuga täidetud ruumi astusid, kus vahaküünal vaevalt põleda suutis. Tagumises otsas olid kaks paksu sammast, mis niisket, hallitanud kivivõlvi kandsid. Komtuur käskis seppa sammaste vahele astuda ja teravasti tagumise seina peale vaadata. Sepp täitis vastu tahtmist käsku. Ta süda oli arusaamatul põhjusel valutama hakanud. Tähendatud kohal ei näinud ta muud kui üht rauast tehtud imelikku vigurit, mis seina sisse oli müüritud. Vigur oli väga kentsakas ja sepp hakkas seda vastu tahtmist ligemalt uurima, ilma et õiget aru kätte oleks saanud. „Kas hakkad nüüd aimama, mis ma sulle kinkida tahan?“ küsis komtuur ta selja taga. „Ei sugugi,“ vastas sepp rõhutud häälel. Ta kõri oli otsekui kinni nööritud. „Ma kingin sulle elu, mässaja!“ müristas komtuur hirmsa häälega. Samal silmapilgul hakkas kentsakas vigur sepa silma ees liikuma, põrand kadus ta jalge alt ja sepp tundis ennast maa alla vajuvat. 223