Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/239

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


heitlikult silmi pilgutas. Rüütlipreili ja noor talupoeg vaatasid korraga teineteise silmi; rüütlipreili silmist ei paistnud esiotsa muud kui kalk uudishimu, kuna talupoja pilk imestuse ja aupakkumisega neiu kenal näol viibis. Vaheajal jõudsid vana rüütel von Mönnikhusen ja tema tosin teisi ratsamehi sinna. Mönnikhusen oli kõrge kasvuga, halli habeme ja väga uhke moega rüütel. Junkrud teretasid teda aupaklikult.

„Mis siin on?“ küsis vanamees lühidalt.

„Meie püüdsime vene salakuulaja kinni,“ kostis Risbiter kähku.

„Salakuulaja!“ kordas Agnes tahtmatult ja vaatas otsekui kahetsedes noore talupoja otsa. Ta pidas salakuulajaid kõige alatumateks inimesteks maailma peal. Sel noorel mehel oli nii aus, rõõmus, julge nägu — kas see võis salakuulaja olla?

„Kes sa oled?“ küsis Mönnikhusen talupoja käest.

„Vaba mees,“ oli selle rahulik vastus.

„Mis su nimi on?“

„Gabriel.“

„Oled sa vene salakuulaja?“

„Salakuulajad ei rända lausa päeva ajal mööda maanteid.“

„Tema pelgus mind nähes tee pealt ära,“ ütles Risbiter. „Ma nägin kohe, et ta mind kartis. Mispärast pistsid sa minu eest putku, mispärast värisesid sa minu ees, talupoeg?“

„Ma ei pistnud sinu eest putku ega värise praegugi sinu ees,“ vastas Gabriel naeratades.

„Seda on ta näidanud, et ta nii kergesti ei värise,“ ütles Delvig, „sest ta mängis Risbiteriga vurrkanni, hakkas üksipäini meie, nelja ratsa-