„Miks sa teda ise ei karistanud?“ küsis Agnes naeratades.
„Kas ma tohtisin sinu isa keelu vastu teha?“
„Aga kui mina sind käsiksin, kas siis läheksid teda veel karistama?“
„Kui sa seda otse himustad ...“ kogeles Risbiter kahvatades.
„Preili Agnes,“ ütles Delvig, kes nende juttu oli kuulnud, „ärge saatke oma peigmeest paljaste kätega lõukoera suhu. Teie näete, et tal väetikesel mõõkagi ei ole.“
„Kus su mõõk on?“ küsis Agnes kulmusid kergitades.
„Risbiter on oma mõõga kõige sügavama aukartuse märgiks vaenlase jalge ette maha jätnud,“ irvitas Delvig.
„Junkur Hans!“ ütles Agnes pühalikult. „Teadke, et Agnes von Mönnikhusen oma kätt iialgi mõõgata mehele ei anna. Kuidas võite teie oma noorikut kaitsta, kui teil eneselgi sõjariista ei ole?“
„Kurat ja põrgu!“ vandus Risbiter. „Vaat’, kuidas inimene unustada võib! Pillasin mõõga kogemata maha ja unustasin sootuks ära. See oli sinu enese süü, Agnes: sinu äkiline ilmumine ajas mu meele ja mõtted sassi. Ma tahaksin seda meest näha, kes sinu seltsis oma mõõka ja veel mõndagi muud ära ei unustaks? Kui aga hulgus teda veel varastanud ja pakku jooksnud ei ole!“
„Ta seisab veel endisel paigal,“ ütles Agnes teist korda tagasi vaadates.
„Kuule, poiss!“ hõikas Risbiter noort sulast, kes nende eel ratsutas. „Mine too mu mõõk sealt ära!“
