Liivi orduriigi kuldsel ajal olnud, ainult see maha arvatud, et pulmi mitte, nagu muidu enamasti, linnas ei peetud, vaid kodumõisas. Kõik Harjumaa mõisnikud olid pulma kutsutud. Kõik ei võinud paraku tulla, sest mitmed olid sõjas surma saanud, teised vangi viidud, kolmandad linnadesse pelgunud, neljandad mööda ilma kerjama läinud, aga mõned tulid siiski oma naiste ja sulastega ja kõigepealt olid kõik rüütlisoost mõisamehed ise pulmalised. Seda elu ja liikumist, seda uhkust ja toredust, seda ülekullatud viletsust, mis sel laupäeval Kuimetsa laagris näha oli! Rüütlid ja junkrud olid toredas piduriides, kuldkettide ja sulgedega ehitud, nende hobuste rakmed välkusid päikese paistel, nende prouad ja preilid olid pärlite, kulla ja kalliskividega nii raskesti kaetud, et ehete koorma all vaevalt jalal jaksasid seista. Rüütliseisus näitas siin, et tema endisest suurest varandusest vähemasti mõned läikivad riismed järele olid jäänud.
Pärast lõunat, kui mõisas õhtuseks sööma- ja joomapiduks laialisi ettevalmistusi tehti, ratsutasid kõik rüütlisoost meesterahvad pidulikult ehitud hobuste seljas laagrist välja ja kogunesid lageda välja peal ühe vana mõisniku ümber, kes neile kõne pidas ja selle järgmiste sõnadega lõpetas:
„Kõrged ja aulised rüütlisoost härrad ja junkrud! Meie armsa seltsilise, vahva Hans von Risbiteri ja tema pruudi, ilusa ja viisaka preili Agnes von Mönnikhuseni auks olete siia kokku tulnud: sellepärast palun teid sõbralikult, et neid kristlikke pulmi ristiinimese viisil rahus ja rõõmus lõpetaksite. On kellelgi teise vastu mõnd vana
