Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/272

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


Imelik mõju oli Gabrieli rahulikul asjalikul seletusel Agnese peale. Ta tundis hirmu ning ahastust kaduvat ja jäi kindlasti uskuma, et isa eluga pääsenud.

„Kuhupoole võib isa põgenenud olla?“ küsis ta elavalt.

„Küllap ikka vist Tallinna poole,“ oli Gabrieli vastus.

„Oh, siis tõttame kohe talle järele!“

„Seda arvan minagi — tasa, ma kuulen müdinat. Heitkem maha!“

Nad heitsid kummuli maha ja jäid põnevalt kuulatama. Välja kivide peal oli kapjade plaginat selgesti kuulda. Varsti tuli tulekahju segasel paistel mõisa poolt salk ratsamehi nähtavale. Nagu varjud kihutasid nad umbes saja sammu kaugusel kuulajatest mööda. Agnese süda tuksus kuuldavalt. Ilma teadmata nihutas ta end Gabrielile ligemale.

„Need ei ole venelased,“ sosistas Gabriel. „Ma arvan rüütel Mönnikhuseni ära tundvat. Kas näete punaste sulgedega kübarat? See on tema.“

„Isa!“ hüüdis Agnes järsku üles karates. „Isa, kuule mind! Isa, armas isa, mina olen ju siin, Agnes!“

Gabriel tahtis ka hüüda — ja tema vägev hääl oleks vist kaugemale kandunud, aga — olgu see kartuse pärast, et vali hüüdmine põgenejaid veel enam võiks hirmutada ja suuremale kärssele avatleda, olgu see muu teadmatu põhjuse pärast — ta hääl jäi rindu kinni. Agnes kordas hüüdmist mitmel korral, aga keegi ei võtnud teda kuulda; ratsanikud ei pööranud kordagi pead ja varsti olid

272