Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/28

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


ütles Emmi rahuga. „Sa pole ju veel täis ratsutaja.“

„Täis ratsutaja, täis ratsutaja,“ osatas Oodo pahas tujus, „sina tead, mis täis ratsutaja on! Oleks mul praegu reite vahel tuline täkk, keda ma tahtsin, ükski lind ei saaks mind kätte! Ma lendan ise kui lind — vhüüt!“

Oodo andis vaimustuses oma märale säherduse ootamatu hoobi, et vaene loom ehmatades hüppama hakkas. Jaanus ja Emmi vahetasid pilgu, mis tunnistas, et kumbki Oodo kõne ja teoga rahul ei olnud.

„Kas teie võidusõit nüüd juba otsas on, või olen mina segajaks vahele sattunud?“ küsis Jaanus.

„Sellest pole viga,“ ütles Emmi ruttu. „Meie võidusõit on küll alles pooleli, aga meie võime teda siit uuesti alata. Me tahtsime vana Prohveti-Pärdi koopani sõita.“

„Miks sa siis ei seganud?“ käratses Oodo vahele. „Mina olin tükk maad ees ja oleksin võitnud.“

„Aga enne oleksid sa mära lõhki ajanud ja oma kaela murdnud,“ mõnitas Jaanus tõsiselt.

„Selle raipe kärvamine poleks mind võitmast keelanud.“

„Kuidas nii?“

„Ma oleksin Tarapita selga istunud.“

„Ja siiski võitnud?“

„Seda ma arvan. Mis sa ütled, Tarapita?“

Tarapita hakkas hüplema, tunnistuseks, et isanda usaldus teda tõesti „liigutas“.

„Kuule, Oodo, meie võidusõit võib seekord parem pooleli jääda,“ algas Emmi, ja kui Oodo

28