Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/30

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„Nagu hakid kirikukatusel?“

„Me sõidame ju muidugi sammu.“

„Ja Jaanus ajab oma vanaisast juttu,“ aitas Emmi tagant.

„Ja sina hoiad lakast ja mina sabast kinni? Keda te narriks tahate pidada? Lase mina istun sinu täku selga, sina võta minu mära, muidu hakkan kohe koju traavima.“

Ja ähvarduse tõenduseks hakkas ta mära pead ümber kiskuma. Jälle otsis Jaanus silmadega tuttavast kohast nõu ja vaigistust — ja kangekaelne junkur sai oma tahtmise. Jaanus ronis õhates täku seljast maha ja upitas Oodo üles. Ise istus ta vagase mära selga. Üleskeevat pahameelt vaigistas sõbralik naeratus Emmi näol.

„Pai Oodo,“ palus viimane südamlikult, „jää meie juurde, sõidame ilusti ühes. Ja nüüd hakkad oma vanaisast jutustama, eks, Jaanus?“

„Räägi seda, kuidas ta karja hunte maha lõi ja puu otsa riputas,“ nõudis Oodo, kuningliku toredusega kõrgelt alla vaadates.

Jaanus juhtis mära Emmi hobuse kõrvale ja hakkas jutustama. Ta ei unustanud seejuures kord-korralt murega Oodo poole piiluda. Nad ratsutasid üle rohu ja lilledega kaetud välja, mis kaugemal aga muutus künklikuks ja auklikuks. Veel kaugemal algas mets, kus Prohveti-Pärdi koobas — reisi lõppsiht — asus.

Kui Jaanus oma jutuga sinnamaale oli jõudnud, kus tugev Vahur otsib huntide ülesriputamiseks parajat puud, jäi ta korraga vait ja tõmbas kulmud kokku. Oodo oli juba ammugi täku seljas kihelnud, nüüd andis ta uhkele loomale ootamatu hoobi ja vilistas; täkk hüppas õhku ja püh-

30