Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/301

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


Aga hea küll, ma olen tõotanud, ma pean sõna pidama. Kui sa ise Gavrilo Sagorski elusalt minu kätte tood ja tema oma pattu südamest kahetseb, siis annan temale vahest armu. Enne ära tule minu silma ette. Sa oled mulle meelehead teinud; tänuks annan sulle kahekordse vihastamise andeks. Ära unusta, et mina bojaaride kangekaelsust ei salli.“

Nõnda oli Gabriel oma edevuse läbi teist korda tsaari armust ilma jäänud, mida vähemalt onu temalt oli lootnud. Kui ta tühjade kätega onu juurde tagasi tuli, sülitas see tuld ja ähvardas Gabrieli koerapiitsaga minema kihutada, kui ta veel korra isa nime suhu peaks võtma. Onu oli niisama kurja suuga kui hea südamega; ta jättis koerapiitsa rahule ja armastas vennapoega enam kui enne. Tüki aega ei teinud Gabriel isast piiksugi, aga ta kuulas ja uuris salamahti. Paari nädala eest võttis ta Liivimaal väikese rootsi väesalga vangi ja kuulis ühe vangi käest, et Rootsi pealinnas veel hiljuti Gavrilo Sagorski sarnane venelane kõige suuremas viletsuses elutsenud. Nüüd ei suutnud Gabriel kauemini kannatada. Ta rääkis asja onule ja palus luba isa taga otsima minna. Onu käskis südametäiega vangi ära hukata ja Gabrieli mõneks ajaks vahi alla panna. Sarnane teguviis ei kahandanud Gabrieli kangekaelsust, vaid kasvatas tema tõrkumise vaimu. Ta põgenes vahi alt ja läks oma käe peal isa taga otsima. Tema nõu oli esmalt Tallinna ja sealt Rootsimaale minna. Teel juhtus talle seda ja teist, millest rääkida ei maksa. Viimane äpardus — või oli see õnn? — juhtus talle Kuimetsa mõisa ligidal ja sel-