„Oh, ma ei ole sugugi väsinud,“ ütles Agnes rõõmsalt.
„Siis võiksime jälle minekut teha, sest meil on täna veel pikk ja vaevaline tee ära käia.“
„Kahju!“ õhkas Agnes tahtmatult.
„Kahju siit lahkuda, või kahju, et tee vaevaline on?“ küsis Gabriel.
„Et tee nii vaevaline on,“ kostis Agnes kimbu üle kummardudes ja seda nobedasti kinni siduma hakates.
Gabriel katsus aidata, nende käed puutusid kokku. Magus värin käis Gabrieli kehast läbi. Tal tuli kange himu neiu kenast kuldjuukselisest peast, mis nii lähedal tema silmade ees liikus, kahe käega kinni sasida ja seda oma pale vastu suruda. Kartes, et kuri himu liig suureks kasvab, tõusis ta järsku püsti. Selsamal silmapilgul arvas ta metsast kuiva raagude prõginat kuulvat, mis kohe jälle vaikis.
„Kas kuulsite midagi?“ küsis ta kaheldes Agnese käest.
„Ma kuulsin, nagu oleks siin lähedal keegi kuiva oksa peale astunud,“ kostis Agnes. „Vahest oli see mõni kiskja elajas?“
Nad jäid kuulatama. Metsas valitses sügav vaikus.
„Pole vist midagi, aga parem vaatan järele,“ ütles Gabriel.
Ta tõmbas mõõga kepi seest välja ja sammus sinnapoole, kust raginat arvas kuulnud olevat.
„Gabriel!“ karjatas Agnes äkilises ahastuses. „Ärge minge edasi! Seal varitseb inimene jämeda männi taga, vaat’, vaat’, seal paremat kätt!“
Järgmisel silmapilgul kargas Agnese poolt
