esimene kohus on kardetavat kelmi kahjutuks teha. Sina oled vene hulguse poeg ja putkasid minu isa majast otsekohe Venemaale. Kes ütleb mulle, et sa nüüd vene salakuulaja ei ole?“
„Ei, Ivo, mina ei ole salakuulaja,“ ütles Gabriel kurva tõsidusega.
„See juhtus vist üsna kogemata, et venelased Kuimetsa kallale kippusid, kui sina parajasti seal olid?“
„Mina tulin hoopis teisest küljest, ma ei võinud Paide venelaste nõust midagi teada.“
„Väga imelik kokkujuhtumine!“ pilkas Ivo. „Mis sul siis Kuimetsas otsimist oli?“
„Ei midagi. Ma läksin laagrist mööda ja mõisameeste pealik ise kutsus mind sisse.“
„Kust sa tulid ja kuhu sa läksid?“
„Ma tulin Võnnust ja läksin Tallinna poole.“
„Mis sa Võnnus tegid?“
„Ma olin vene sõjamees.“
„Jälle kentsakas kokkujuhtumine,“ irvitas Ivo. „Vene sõjamees satub Võnnust kogemata mõisameeste laagrisse ja mõisameeste pealik ise kutsub teda sisse. See on nii selge, et usu vägisi!“
„Ma ütlesin sulle, et ma Tallinna poole teel olin.“
„Mis sa Tallinnast tahtsid?“
„Ma otsin oma isa taga.“
„Sinu isa on vist Tallinna esimene bürgermeister?“
„Minu isa elab Rootsimaal.“
„Väga tõenäolik, kui mitte kogemata nälg või võllas tema kalleid päevi ei ole lühendanud . . . Tasa, tasa, jäta oma vemmal rahule. See kena aeg, mil meie teineteist rusikate ja kaigastega
