Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/340

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


ilus oma sügavas hingeärrituses. Nagu ära nõiutud vahtis Ivo ta otsa. Telgis vaikis kõik kära.

„Teie teate, et ma Kuimetsa härra Kaspar von Mönnikhuseni tütar olen?“ ütles Agnes kindla häälega.

„Ma tean seda,“ pomises Ivo.

„Hea küll, mina tunnistan ja vannun, et sel mehel Kuimetsa langemises mingisugust süüd ei ole. Kas usute minu tunnistust?“

„Ma usun, et teie, armuline preili, seda usute, aga kahetsen, et isamaaline kohustus mind ennast umbusklikuks teeb,“ kostis Ivo naeratades.

„Teie teotate mind ja minu isa, kui temasse puutute,“ hüüdis Agnes ägedasti. „Rüütel Mönnikhusenil on suur võimus, tema peab sellest mehest lugu.“

„Mina ei karda ähvardusi,“ ütles Ivo külmalt.

„Andke andeks, ma ei ähvarda, ma palun,“ kogeles Agnes, kuna viimane veretilk ta palgelt jälle kadus.

„Ärge alandage ennast, preili von Mönnikhusen,“ heitis Gabriel kulmu kortsutades vahele.

„Teie näete ise, armuline preili, kui kangekaelne see inimene on,“ ütles Ivo õlgu kehitades. „Ma annan teile oma sõna, preili von Mönnikhusen, et mul janu tema vere järele ei ole. Ma ei taha üht karva tema peas kõveraks teha, kui tema ise mind ja minu mehi vihale ei ärrita. Tema peal seisab raske kahtlus, sellest peab ta ennast Tallinna kohtu ees puhastama.“

„Mina ei karda kohut, aga siduda ei lase ma end mitte,“ ütles Gabriel kindlalt.

Agnes uuris ahastusega Ivo nägu; selle raud-