Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/349

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


lik, Eestimaa Kannibal! Võid sa silmapilgu kahevahel olla, kuhupoole siin kena Agnese lugupidamine kaalub? Hahaha!“

Silmapilgu oli Gabriel tõesti kahevahel; nagu terav mõõk sähvis kuri mõte ta hingest läbi: oli valu ja õnnetus Agnese meelt seganud, või oli ta tõesti — ei, see ei võinud olla: see oli täiesti võimatu. Agnes truudusetu, Agnes — Ivo Schenkenbergi armuke? Naeruväärt! Gabriel pahandas iseenese peale. Kuidas võis nii inetu kahtlus ühe silmapilgugi tema mõttes aset leida? Kas ta Ivot kui õelat valetajat veel küllalt ei tundnud? Ivo tahtis teda ainult piinata — see oli käega katsuda. Gabriel oli nüüd sessamas hingelises olekus nagu Agnes hommikul, kuid kahju, Gabrielil oli veel vähem kavalust, veel vähem kannatust.

„Sa valetad, Ivo,“ ütles ta rahuliku põlgusega.

Oleks ta vähemalt tigedaks saanud, äkilist viha avaldanud! Tema rahulik põlgav hääl sütitas Ivo kahjurõõmust veidi suigutatud viha uuesti põlema.

„Valitse oma keelt!“ kähistas ta hambaid kiristades.

„Veel üks sõna seletuseks, siis jään vait,“ ütles Gabriel külmalt. „Mulle näib, nagu oleksid sina sestsaadik, kui mina ennast tõrkumata siduda lasksin, minust vale arvamise pähe võtnud. Sa arvad vahest, et mina sind kardan. See on eksitus. Ma ei kartnud sind sel korral ega karda sind praegugi. Ma tean, et sa minuga kõik imed ära võid teha; sa võid mu keele suust lõigata, mu silmad välja torgata, võid mind elusalt keeta ja