Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/351

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


Christoph pööras vennale järsku selja ja läks ära. Mehed vabastasid Gabrieli käed ja jalad ahelatest, tõstsid elutu keha üles ja kandsid ta jõe kõrgele kaldale. Tumedasti läikis must veepeegel pimeda oru põhjas. Üks plauh! — ja veevoolud vajusid kokku kadunud keha üle.

„Kes käskis kasuvenna juurde kippuda!“ ümises Andres, kes meeste seas oli, kahetsedes. Teised kehitasid õlgu, vahtisid veel silmapilgu allapoole ja läksid siis laagrisse tagasi. Nende südamed olid rahul. Nende kohus oli täidetud.


10

JÄLLENÄGEMINE.

Mõni päev pärast viimatiräägitud juhtumist tuli Ivo Schenkenberg oma väesalgaga Tallinna alla. Ta ei läinud väega linna, vaid jäi Lasnamäe all, praeguse Kadrioru kohal laagrisse. Linnast voolas määratu hulk rahvast välja laagrit vaatama ja sõjameeste käest röövitud kaupa ostma. Laager muutus suureks laadaplatsiks, kus kõike müüa oli: loomi, töö- ja majariistu, riideid, vilja ja — orje, kõigepealt tüdrukuid; viimased leidsid vähe ostjaid, sest neid oli linna muidugi küllalt kokku kogunud; neid võis peaaegu leivakoo-rukese eest saada.

Ivo tore telk seisis eraldi laagri tagumises osas ja telgi ümber seisid vahid, kes kedagi võõrast ligi ei lasknud. Hommikul pärast Tallinna alla tulemist istusid Ivo Schenkenberg ja Agnes von Mönnikhusen telgis pruukosti-lauas. Agnes oli