Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/358

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


„Häbematu lurjus!“ kisendas Risbiter mõõka tõmmates.

„Ärge vihastuge, junkur!“ vaigistas Sandstede. „Kuule, mees, kas sa mind ei tunne?“

„Ei tunne.“

„Mina olen Tallinna esimene bürgermeister Friedrich Sandstede ja sinu pealik seisab minu käsu all.“

„Aga mina seisan pealiku käsu all ja käsk on nii, et keegi võõras telgi ligi ei tohi tulla.“

„Mis seal siis on?“

„Pole sinu asi. Katsuge, et endid siit koristate.“

„Häbematu mees!“ kärgatas nüüd ka Sandstede vihaseks saades. „Ma võin sind ja sinu pealikut kahetsema panna.“

„Ei, bürgermeister, sel mehel on õigus,“ kiitis Mönnikhusen valjusti. „Sõjamees peab ülema sõna kuulma. Jätame tubli mehe rahule ja läheme oma teed!“

„Isa! Isa!“ kõlas korraga hele hüüd telgist.

Mönnikhusen värises kogu kehast. Kõik jäid kuulatama.

„Isa, päästa mind!“ kiljatas Agnese hääl uuesti ja jäi äkki vait, otsekui oleks teda vägivallast lämmatatud.

„Minu järele!“ müristas Mönnikhusen hobuse seljast maha karates. Ta lõi mõõgaga vahimehe oda kõrvale ja tormas telgi poole. Seltskonnast tegid mitmed tema eeskuju järgi. Vahimehed põrkasid neile vastu.

„Eest ära, pöörased!“ karjus vana rüütel nende peale. „Tahate teie tütart isast lahutada? Eest ära, muidu sünnib õnnetus!“